Märgid?

Puru krabiseb jala all. See elupäästjast puru, mida tonnide kaupa libedaga tänavale visati ja mis nüüd oma eesmärgi kaotanuna vedeleb tühjalt asfaldil. Jää asfaldi ja puru vahelt on justkui nõiaväel kadunud.
Ja täna tekkis lausa tahtmine käed kinnastest välja võtta ning hetkeks päikese käes seisatada. Mis imelugu see küll nüüd on?

Eile vaatasin koos kogu eesti rahvaga Lennart Meri matuseid. Nagu keegi tabavalt mainis, hüvastijättu Eesti AINSA presidendiga. Sest tõesti, Arnold Rüütel ja Konstantin Päts ei kvalifitseeru erinevatel põhjustel minu jaoks Lennartiga samasse ritta seisma.
Kiriklikud matused olid eestlaslikud. Tuimad ja raskepärased rõhuvas Kaarli kirikus. Õnneks jäi rohkem meelde kevadine Kadriorg. Kaunid kõned ja uhked laulud. Sellega võinuks piirdudagi. Hüvasti, President.