Maadeavastajad, osa 1

Oluline osa Tallinnast ja tema lähiümbrusestki on minule sisuliselt tundmatu. Nüüd auto olemasolul tekib ometi kord võimalus neid varemkogemata paikasid veidi kiigata. Eile ajasime siis jälle mobiilile auru alla ja puhkisime enda jaoks hoopis uude kanti.
Esimene põnev peatus oli Teletorn. No see on ju lausa häbiväärne, et ma kõigi nende aastakümnete jooksul siin linnas elades pole seal 170 meetri kõrgusel käinud. Küsisin emaltki, miks me mu lapsepõlves sinna kunagi ei läinud, aga ei mäletanud temagi. Eile sai see viga lõpuks parandatud.
Restoranis vabu kohti ei ole! Selline kuri silt vaatas vastu juba enne sisenemist, aga meie olime seda probleemi ennetanud ja laua kinni pannud. Ja polnudki see nii nõukogulik asutus kui ette oli hoiatatud. Jah, toitu tuli kaua oodata ning teenindus polnud üleliia sõbralik. Aga söök oli seevastu päris maitsev... Või olin ma lihtsalt liiga näljane? Muidugi on tõsi see, et kesklinnas saab vähema raha eest veelgi parema kõhutäie. Aga seal üleval vähemalt on, mida tühja kõhuga aknast vaadata.


Edasine teekond viis sinna, kust meist keegi varem käinud polnud. Meriväljalt Rohuneemeni viib imetore mereäärne tee, kust avaneb linnale täiesti ennenägematuid vaateid. Minu jaoks niisiis. Sõitsime niikaugele kui lubati. Ühel hetkel seisab nimelt teel raudaed ees. Poolsaare lõppu lihtsurelikke ei lubata. Aga ega me hirmsasti ka ei põdenud. Sest kauneid vaateid oli varemgi küll ja küll.
Ühel soojal suveõhtul läheme sinna Viimsi poolsaarele kindlasti tagasi. Et üks põhjalikum jalutuskäik teha.