Võiksin rääkida

Võiksin rääkida näiteks sellest, kuidas me laupäeval Tartus käisime. Kui mõnus oli Karlovas vihmasajus jalutada. Karlova tänavaid pidi kõndides meenus mulle otsekohe lapsepõlve Pelgulinn. Õle tänav ja Ristiku tänav. Vanaema kodumaja tänavanurgal ja uskumatult armas väike leivapood. Peldik koridori peal. Briketikandmine ühte neist uskumatult madala laega keldritest. Õige harva mõni üksik Žiguli mööda plärisemas.
Paljugi, mis Tallinnas ammu minevik, on Tartus veel alles. Nii Supilinnas kui Karlovas. Kõik need vanad toredad puumajad, milles pealinlane enam ammu elada ei taha. Palju vähem autosid ja ühtlasi tolmu ning mustust. Pelgulinn on tänapäeval samamoodi umbes nagu kogu Tallinn. Aga Karlovas ja Supilinnas on veel lastel ruumi mängida ja asfalt on pragunenud ja toomingalõhna on tunda.
Toomingalõhna - veel rohkem oli seda Raadil. Kuidas saavad need puud ometi niimoodi õitseda? Raadil polnud ma palju-palju aastaid käinud. Üks unustamatu pühapäevapärastlõuna vaid seob mind selle kohaga. Praegu on Raadi märksa paremini korda tehtud kui toona. Varsti valmis Eesti Rahva Muuseumi jaoks, mis sinna kerkima peaks hakkama.
Võiksin rääkida ka sellest, kuidas me ühel soojal kevadõhtul Muftiga Pirita jõe äärde jalutama vurasime. Kui uskumatult ilus ja vaikne seal on. Kuidas noored seal päikeseloojangu aegu käest kinni jalutasid ja sügavalt silma vaatasid.
Ja veel võiksin kõneleda sellest, et Philip Pullmani raamatud on veidralt köitvad. "Kuldse kompassi" sain läbi ja "Inglite torn" on algusjärgus. Igasugu nõiad on seal ja pantserkarud ja mustlased ja õpetlased ja aeronaudid ja paralleelmaailmad. Nii armsad pisut lapselikud põnevad lood. Õige veidi meenutab mulle milleski Indrek Hargla võrratut "Frenchi ja Koulut". See "Kuldse kompassi" Lyra maailm. Selline veidi ideaalsem versioon tänapäevast - vähema müraga ja mõtestatuma sisuga elu. Asjatundjad küll laitsid mu Hargla võrdluse kohe maha - et pigem olla Pullmani maailmad nagu Zelazny omad. Olgu siis nii.
Ning lõpuks võiksin mainida seda, kuidas ma kõht punnis õhtuti enda jaoks uut ja värsket digiteeveed vahin. Kuidas see Prantsuse Õhu sulnis reklaamiviis on mulle juba pähe kulunud. Ning kuidas ma nõnda aina suuremaks paisun. Küllap see on saatus.