Tuhat kilomeetrit saartel - 3. päev

Ärkasime Pähkli ürgtarekeses. Ilmselt olime valinud ööbimiseks Hiiumaa kõige omapärasema majutuskoha. Kui ülaltoodud lingil klõpsate ja pilte vaatate, saate isegi aimu. Majake on ühe mehe oma kätega valmis meisterdatud – tõeline puutöö kunstiteos. Kõik mööbliesemed puust nikerdatud, aga siiski on tegemist väga mugava ja koduse majakesega. Ruumi neljale nagu nalja. Mahuks rohkemgi. Kuivkäimla õue peal, aga wifi-ühendus. 21. sajandi matkaja unistus. Kindlasti üks selle suve meeldivamaid öid sai selles tarekeses veedetud. Ja päris kindlasti tahaks sinna veel tagasi.

Hiiumaale ringi peale tegemist alustasime niisiis Heltermaa lähedalt, kus see ürgtareke asub. Suuremõisa koos Pühalepa kirikuga ei suutnud meid ülemäära innustada. Laiskus kontides, kirusime teetöid ja veeresime aeglaselt Kärdla poole. Hellamaa juures jäi tee ääres silma vana tuulik, mis muidugi tuli üle vaadata. Suuresadama kivilabürint jäi paraku leidmata, küll aga avastasime sealtsamast päris huvitava laohoone, kuhu oli muuseumina kokku kogutud igasugust merega seotud träni. Paadimootoritest võrkude lippude ja mööblini. Justkui Hiiumaa meresõidu ajalugu 20. sajandil. Kaunis õpetlik jalutuskäik veidras muuseumis, kuhu astud sisse, paned tule põlema ja vaatad. Ning pärast sulged enda järel ukse.

Siis olime äkki Kärdlas. Ma ei oska Kärdlat vist kuigi hästi kirjeldada. Rohelusse uppuvad aiad, tohutult naisi (enamasti rohkem kui ühe lapsega) peaväljaku ääres ringi trampimas ja kogu liikumisruumi endale haaramas, räpasevõitu söökla täis käratsevaid noorsportlasi. Ausõna – Kärdla tundus provintsina. Unise, väsinud provintsina. Tegime, et minema saame.
Ja veetsime järgmised tunnid Tahkuna poolsaarel avastades muuhulgas:
1.Teel Lehtma poole on vesi talutavalt soe, aga ilm tuuline. Siin me ujuma ei lähe.
2.Lehtmast Tahkunasse läheb selline metsarada, mida Mufti välja ei kannata. Tuleb teha pikk ring.
3.Ristimägi on päris uhke vaatepilt. Legendi kohaselt rajasid esimese risti Ukrainasse välja saadetud rootslased. Nüüd on üleskutsele siia riste üles panna vastanud tuhanded. Enamasti loodust säästvalt ja kohalikust materjalist nagu nõutud. Riste leiab nüüd juba mäest endast kaugel eemal männimetsa alt.

4.Kodestes on imetore väike Vene õigeusu puukirik.
5.Kaustes on ilm palju soojem, aga vesi jällegi kibedalt külm. Järjekordne katse ujuma minna on läinud vett vedama.
6.Tahkunasse Vene söjaväe poolt rajatud kaitserajatised on kehvas seisukorras ja vaadata pole seal suuremat midagi. Kes just liivaluidete vahel ringi koperdada ei taha.
7.Tahkuna tuletorni tõusmine vajab palju võhma. See-eest on ülevalt avanev vaade imeilus. Õnneks paistab parajasti suur päike ja lööb mere sillerdama. Ja tuletorn ise on valmistatud Pariisis ning Hiiumaal tükkidest kokku pandud. Eiffeli ajastu ehitis. Vist uhkeim, mida Hiiumaal kohata õnnestus.


Päev aga ruttas kiiresti õhtusse. Väike peatus Reigi kiriku juures veenis meid lõplikult, et varsti peame pikniku tegema. Ja veelkord seda ujumise värki proovima. Ludjal üritame parimat. Aga vesi on külm, hobused ründavad ja rändurite tuju pole kiita. Vaikselt lähevad mõtted juba sellele, kuhu telkima õnnestub pääseda. Kätte jõuab nimelt meie selle suve ainus “etteplaneerimata” öö.
Kõpu poolsaar on meie õhtuseks sihtkohaks. Kuulus tuletorn kõigepealt. Madalam ja lamedam kui Tahkunas, aga ka kaugelt vanem ja legendaarsem. Päris fantastiline tundub kujutleda, kuidas siit veel orduajastu lõpul laevu madalikule sattumast hoiatati. Mingil imekombel torni otsa vinnatud puude põletamisega. Elava tulega kivitorni tipus.
Tuletorni ronimine oli veel hirmsam vaev kui Tahkunas (oeh, kuidas süda tagus!), aga üleval nähtav korvas taas vaevad. Mets, mets, mets ümberringi. Metsa vahelt tõusmas teetolm. Vist üks ürgsemalt säilinud nurgakesi Eestimaal.

Aga nüüd ähvardas meid juba peatne päikeseloojang. Kõik need kilomeetrid kruusateed Ristnasse ja ei leia me sealt mingit telkimiskohta. Sama targalt tagasi. Kuni kellelegi meenub RMK telkimismajake siinsamas lähedal mere ääres, Kõpust sugugi mitte kaugel.
Veereme metsateed mööda vaikselt kohale ja avastame muidugi eest juba trobikonna telkijaid. Õnneks on mere ääres vaba metsa külluses. Auto jääb liiva kinni, kuid otsustame selle murega hommikul tegeleda. Kiiresti telk üles, veidi sooja teed ja lubamatu, kuid imepisike lõke veepiiril kivide seas. Vahepeal on läinud päris pimedaks. Taevas on tähti täis ning ühel maagilisel hetkel märkame paari neist langevat. Perseiidide tähesadu. Esimene kord elus, kui ma midagi sellist näen. Ja see ei jää ainsaks imeliseks vaatepildiks sel augustiõhtul. Kõpu tuletorn asub merele saatma oma tuleleeke. Ja täiskuu tundub tohutult suur. Pisut ähvardavana paistab ta seal männilatvade vahel.
Unustamatu õhtu selles nimetus kohas kauges Hiiumaa nurgakeses.