Päev hiljem: võõrutusnähud.

Istun kodus sellel puhkuse viimasel päeval ja ei oska mitte midagi oma ajaga peale hakata. Täpselt nagu ma kartsingi.
Olümpia lõppemine tähendab väga vastumeelset naasmist tavaellu - aga täna on siis mingi üleminekuaeg vist veel. Pagana raske tundub ainult teine. Miks on ometi nii tühi tunne sees? Pole ju midagi hullu SELLE olümpia läbisaamises. Kui ma vaid mõtlen kaheksa aasta tagusele olukorrale, kui Atlanta 96 järgsel päeval olin ikka täielikus paanikas. Koolid läbi, kusagile pole minna, sund hakata töökohta otsima ja koos sellega mingit uut eesmärki elule. Ah, vaat see oli vastik!
Aga tänases pole tegelikult midagi nii koledat. Võtan vist fotoka ja pleieri ja lähen uudistan natuke maailma. Homme pole niikuinii enam aega.