Kahvatukollane nädalalõpp.

Aga "Bella Martha" polnudki paha, eks ju? Ma ei ole küll kunagi olnud toiduhuviline ja üsna imelik on näha inimest keset lumist talve kael paljas ringi tormamas (ise oleksin sellise käitumise korral kohe köhas-nohus), aga päris südamlikkurb oli. Pärast muidugi õnneliku lõpp... mis jah, oli pisut liiga täiuslik, et seda liiga tõsiselt võtta.
Või kes seda nii täpselt teab. Jalgpalliklubi Levadia sai täna hooajale üliõnneliku lõpu kohe. Tea, mis sundis mind sinna Kadriorgu jalutama seda trianglit vaatama. Eks ma ju suur jalgpallifänn olen, aga samas ei armasta ma ebamugavat ja vastikut viisi seda imelist mängu vaadata. Kadriorus oli täna ebameeldiv ja vastik. Külm ka. OK - see ei ole esmatähtis. Aga venekeelne mõirgamine ja kisa ja kõik see muu: ilmselt iseloomustabki fenomeni nimega Tallinna Levadia jalgpalliklubi. Värsket Eesti meistrit. Seekord jäid eestlaslikku mentaliteeti esindavad florakad suurelt alla. Aga samas ma ei suudaks ette kujutada, et see Levadia seltskond Eesti koondist ja kohalikku vutielu tervikuna domineeriks. See oleks liiga jube.
Liiga jube, nagu eilne Djibril Cisse vigastus. Cisse on minu lemmikklubi FC Liverpool ründaja, kes eilses liigamängus murdis jala. Murdis nii hirmsal moel, et see teleekraanil selgelt näha oli. Temast pole nüüd vähemalt pool aastat enam mängumeest.

Ja siis veel see kahvatukollane valgus. Kollaste lehtede hunnikud Kadriorus. Talve eelaimdus. Talveaeg on alanud.