I Want It Back

Eile sõitsin Tallinnast rongiga Tartusse kuulates Shawn Colvini 96. aasta plaati ja mulle meenus pilt aastate tagant. Mul oli tavaks alati reedeõhtuti ühte rootsikeelset raadiosaadet kuulata ja sealt endale muusikat lindistada. Seda saadet juhtis üks muhe vana nimega Mikael Wiik. Järgmisel hommikul tõusin üles, kerisin kasseti tagasi ja kuulasin neid vaimustavaid saunde, mis kõlaritest voolasid. Ja olin oma uue muusika üle õnnelik. Sest see oli nagu minu muusika.
Mingi osa minust igatseb tagasi neid päevi, kui mul oli muusika jaoks AEGA.

Muuseas - reedese õhtupooliku Tallinn-Tartu kiirrong on nagu mesilaspesa. Noori, lapsi ja loomi kõik põrandad ja nurgakesed täis. Seal me siis kihutame 30-kilomeetrise tunnikiirusega Tapa poole (kiirrong ikkagi!) ja õhk lõpeb vaikselt otsa. Ja konduktorionul pole enam kusagile astuda. Ja kutsa on õnnetu...
Aga ega veel sellepärast lisavagunit pole vaja rongile panna, et olemasolevatesse rahvas ära ei mahu. Oh ei.