Minu lemmiknäitus jälle üleval.

Ühel neist vihmastest sügisõhtutest külastasin Rotermanni soolaladu. Sääl ju graafikatriennaali suur näitus terve maja peal laiali.
Ma südamest armastan seda, mida nad graafikaks nimetavad. Sest pole see ainult mingi graafiline leht, nagu mõned arvavad - tegelikult võib see olla mis iganes. Videokunst, arvutikunst, kujutav kunst, fotograafia, ükskõik mis tehnika, mis maailmas leiutatud. Võimalused on piiritud ja see teebki asja minu jaoks nii ligitõmbavaks.
See näitus seal Rotermannis inspireerib. Seal ringi kõndides sa tajud inimeste piiritut kujutlusvõimet. Pealegi on see ääretult elav kunst. Ta kõneleb sinuga, ta astub sulle vastu, ta küsib sinult küsimusi. I love it!
Muidu polnud siiski nii meeldiv. Kahjuks hakkasid vingus näoga tädid aina rohkem ringi sebima ja välisuks keerati juba ammu enne maja sulgemisaega lukku ja... Ühesõnaga tüüpiline meie värk. Mis sest kliendist, saaks ainult kiiresti koju. Ja muidugi peab näitusesaalis täiest kõrist üürgama korvpalli raadioülekanne. Katsu sa loota mingit vaimsust või võimalust hetkeks reaalsusest pääseda.
Nii või teisiti, ma lähen sinna veel tagasi. Ja upun paariks tunniks sellesse loovusse, mis igalt seinalt vastu paistab.