Veel neli aastat valu ja pisaraid.

Niisiis Bush võitis. Muuhulgas Eesti Päevalehe parempoolsete ajakirjanikest ajuhiiglaste suureks rõõmuks. Nüüd on rahu Maal ja kõik korras.
Või kas on ikka? Keegi võiks madalal Maarjamaalgi aru saada, et asi ei ole enam Bushis. Asi on teatud mõtteviisi ja ideoloogia triumfis maailma mõjuvõimsaimas riigis. See ideoloogia on sõjakas, muu maailma suhtes ükskõikne, upsakas ja neetult enesekindel. Relv, piibel ja dollaripakk on selle mõtteviisi sümbolid. Need jõud valitsevad nüüd USA-d absoluutselt. Vabandust, aga minu meelest on see hirmus.
Ja Eesti poliitikud ja poliitilised kommentaatorid oskavad ainult koogutada ja kaasa joosta. Näiteks Rootsi peaminister Göran Persson ei varja seda, mida enamus eurooplasi sellest kõigest tegelikult mõtleb.
Lihtsalt mõned stsenaariumid, mida vabariiklaste üleüldine ja absoluutne võim kaasa võib tuua:
1. Bush ja tema sõbrad teevad kõik, et saada oma võimu alla vabade õiguste viimane kants USA-s - ülemkohus. Vanad ja väsinud liberaalidest kohtunikud peavad taanduma, nende asemele astuvad neokonservatiivid lõpetavad vaba abordiõiguse, teevad kõik, et vähendada vähemuste õigusi ning suurendada kristliku kiriku rolli ühiskonnas.
2. Kongressi metsiku enamuse toel viiakse lõpule senise sotsiaalhoolekande süsteemi hävitamine. Suurte maksuvähenduste tulemusena suureneb lõhe rikaste ja vaeste vahel aina enam ja keskklass seotakse käsist-jalust vabariikliku partei külge.
3. Planeeritakse uus ja uhke sõjakäik niipea, kui olukord Iraagis peaks lahenema. Armeel ja relvatööstusel peab tööd olema ja raha jätkuma. Võimalikud sihtmargid on ilmsed: Iraan ja Põhja-Korea.
Eurooplased teevad õigesti, kui eemalduvad võimalikult palju sellest hullusest seal. Mõnede kommentaatorite naeruväärne jutt, et Bushi poliitika muutub nüüd "pehmeks ja sõbralikuks" ja maailmarahu on vaid nurga taga, on lapse lalin. Need, kes Bushile selle võidu tõid, nõuavad nüüd administratsioonilt vastutasu. Ja seda tasu maksame me lähiaastatel kõik.