Poolel teel.

Võib vist öelda, et olen oma seekordse Pöffiga poolele teele jõudnud. Esimesed kolm päeva läksid ju Berliini-reisile, nii õnnestus alustada alles esmaspäeval.
Seni nähtud neli filmi on kõik olnud täiesti erinevad, igaüks omalaadi retk inimelu mõõtmatutesse sügavustesse. Kui nüüd hirmus poeetiline tahta olla muidugi. Aga nagu Pöffil ikka tekitab see kõik vägevat igatsust kauge maailma järgi, mida ise kogeda ei saa. Või kui saabki, siis vaid lühikeseks hetkeks.

Kõigepealt: "Päev ja öö" on Rootsi film, kus löövad kaasa väga paljud varasemast tuttavad Sveamamma tippnäitlejad. Operaatoritöö on minimalistlik: terve lugu on vändatud üheainsa kaameraga, mis asub auto armatuurlaual. Üks väga õnnetu saatusega mees sõidab ringi mööda halli linna ja kohtub viimast korda elus talle oluliste inimestega. Ütleb kõigile, et kolib New Yorki, endal peas märksa fatalistlikum idee.
Kui hullusti võib inimeluga minna? Väga hullusti. Filmi peategelasel pole tegelikult ainsatki õlekõrt, millest kinni haarata ja ausalt öeldes muutub selle agoonia jälgimine pikapeale tüütuks. Parim oligi selles loos jälgida igavesti huvitavaid kõrvaltegelasi, kes korraks autosse potsatavad, et oma väike osa selles traagikas ära mängida ja siis kaduda.

Teiseks: Brasiilia film “Teiselpool tänavat” viis mind kohtuma ühe kummalise vanema daamiga. Naisega, kelle elu sisuks on koeraga biitshil jalutamine. Või nojah, tegelikult muidugi mitte. Tegelikult on ta salapärane politsei informaator koodnimega Lumivalgeke. Ausõna!
“Teiselpool tänavat” on armsalt rahulik film, tuletades mulle meelde kunagist kiindumust Lõuna-Ameerika linateostesse. Võimaliku kuriteo jälgedes juhtub proua peategelane hoopis kuuma armuafääri. Sellist vanemate inimeste armastuse kujutamist iga päev ei näe. Ilus oli, tõi laia naeratuse näole küll.

Kolmandaks: “Sansa” on vist Prantsuse päritolu lugu, kuigi sellel pole tegelikult erilist tähtsust. Sest sellel filmil on kodumaad sama vähe kui selles loos, mida meile ekraanil keritakse. Seekord oli võimalus näha ka filmi rezhissööri – kottpüksid, suusamüts, lumelauduri tüüpi tegelane oli. Mitte nii verinoor enam. Aga kuidagi ootamatult kenasti ekraanil nähtuga kokkusobitatav oma olemuselt.
“Sansa” on tegelikult kaamera tants läbi linnade ja riikide. Peategelane kõnnib lõputult ringi, kohtudes aina uute inimestega, sõbruneb, armastab neid. Ja homme on juba kusagil mujal. Vana puntras pass aitab ta imekombel igast piirist üle. Aeg-ajalt ristub tee vana viiuldaja ja dirigendiga, ülimalt koloriitse tegelasega, kes ilmselt kunagi holokaustist pääsenuna lihtsalt sätendab elurõõmust. Ja koos on neil metsikult lõbus.
Filmi peategelane on tegelikult kaamera. Meie ees vilksatavad eurooplased, aasialased, aafriklased – kõik ühtemoodi vahvad. Ja filmis ringikõndivad mehed leiavad igalt poolt sõpru, igas riigis kohtuvad nad põgusalt inimestega, kes justkui nendega aastaid tuttavad. Ehkki tegelikult on kohtumised imeüürikesed.
Mina, kes ma olen oma loomult võimetu võõraste inimestega kergelt kontakteeruma, tundsin “Sansat” vaadates suurt kadedust. Nende suhtes, kellel on oskus igas olukorras sõber leida. See on imeline and, alati tunda ennast kodus, alati olla oma.

Neljandaks: Hiina pärjatud “2046”. Film kirjanikust, kes jätab kõik naised enda järgi pisaraid valama. Raske on öelda, kes nende seast on talle tegelikult tähtis, kes lihtsalt meenutamas kunagi kogetud põgusat armastust. Elades 60-te aastate Hongkongi kõrvalises hotellis kirjutab ta romaani elust aastal 2046. Ajast, mil maailm on ainult ja üksnes ringikihutav kiirrong, kus kunagi midagi ei muutu. Või on see 2046 vaid hotellitoa number?
Raske öelda, kas “2046” on minusuguse jaoks. Kardan, et päris palju selles kummalises loos jäi mulle tabamatuks. Võib-olla seetõttu, et varasem kokkupuude Hiina kinoga üsna olematu. Aga lummav kaameratöö, mis keskendus inimeste liigutustele ja näoemotsioonidele, jättis siiski hinge oma jälje.