Vinged vanad.

Ikka veel kõrvus vilistab, sest härrad Propellerist ja Ultima Thulest tegid eile Pirital uskumatult kõva müra. Taas üks imeilus suveõhtu, palju kauneid noori inimesi. Liiga noori, enamasti, et Propa kuldaegu mäletada.
Propeller jättis siiski väga hea mulje. Onud on vanaks jäänud küll, aga muusika on vähemalt sama võimas kui veerandsada aastat tagasi. Ja ega Peeter Volkonski naljad vähem vürtsikamad ole, hoopis vastupidi.
Ultima Thule õhtu peaesinejana jäi küll kangesti Propa varju. Uued laulud tunduvad monotoonsed ja publikut Riho Sibulal suurt kaasa kiskuda ei õnnestunud. Tõsi, see on tal varemgi raske olnud. Thule raius rasket tööd teha.
Aga kui siis lõpuks mõlemad bändid koos laval olid, siis rokiti ikka täiega ja pandi sõna otseses mõttes viimane välja. Lõpuks ärkas ka letargiline Eesti publik.
Imeilus on hämaras kloostrivaremetele peegelduvat prožektorite valgusmängu jälgida.