Üks vaiksem suvenädal

Areneb jah see Eeati jalgpall meil. Eile käisin Kadriorus TVMK jalgpalliklubi mängu vaatamas Soome liiga hetkeliidri vastu. Ja midagi pole öelda - meie meeskond jättis igati parema ja küpsema mulje. Lõppuks küll väsiti ja oldi sunnitud viigiga leppima. Aga viimaste aastate aina tõhusamaks muutuv töö noortega hakkab vilju kandma ning Eesti jalgpalli tulevik tundub palju ilusam kui veel hiljuti. Eriti kui pärast kuulsin, et teine Eesti klubi Flora koguni võitis Taanis. Nõnda alustasid Eesti klubid eurosarjades sel suvel kahe võidu ja ühe viigiga! Sellist edu pole küll kunagi varem nähtud.
Aga vutikultuuri Eestis pole. Soomlasi oli eile Kadriorus kaugel rohkem kui eestlasi ja venelasi, kes TVMK-d toetada püüdsid. Kui koondisemängudeks pannakse sinine särk selga ja värvitakse nägu rahvusvärvidega, siis klubide käekäik meie publikut ei huvita. Kahju muidugi. Aga mis siinseid masse suviti üldse huvitab peale õlle kaanimise? Mina ei teagi.

Muidu? Tööl käin kohusetundlikult - hoolimata ilmast. Palju siin reaalselt tehtud saab, on omaette küsimus. Natukene ikka.
Paar korda käisime vahepeal tennist mängimas. Raske on ikka, kui ei oska. Ja veel raskem, kui kõrvalväljakul mitte üksnes ei osata mängida, vaid nähakse ka tennisisti moodi välja. Samal ajal kui ise oled lootusetu algaja. Pallid lendavad kuhu juhtub ja nende otsimisele kulub kaugelt rohkem minuteid, kui mängimisele endale. Ja jalad hakkavad valutama. Ega see sporditegemine vanas eas enam naljaasi pole.
Aga koju saime lõpuks kaasaegse külmkapi. Kiviaegne elukorraldus moderniseerub aegamööda. Sügavkülma saab nüüd kasutada näiteks. Enne seda võimalust polnudki. Ja külmkapis põleb tuli! See on ka ennenägematu lugu.
Aga palju on veel teha seal kodus. Liiga palju.