Kell pole veel viis...

...aga väljas juba pime. Midagi muserdavalt masendavat on selles ajas aastast. Eriti veel neil nädalalõppudel, kui oled justkui koduseinte vahel vangis. Pole vähimatki tahtmist ega jõudu kusagile välja minnagi.
Eile veetsime siin küll ühe toreda õhtu - mannavahtu süües ja Aliast mängides. Teate küll seda sõnaseletusmängu. Seekord mängisime ilma sõnadeta hoopis. Nii et pidid sõna miimika ja pantomiimiga ära seletama. Mõnikord on see õige lihtne, teinekord aga tohutult keeruline. Eile oli naeru ja pearaputamist ohtralt, kui seletamist vajasid sellised "rasked" sõnad nagu mango, statistika või traditsioon. Traditsiooni-seletus oligi õhtu pikim, vast oma paarkümmend minutit. Aga hakkama saime selle lahenduse leidmisega ikka lõpuks. Kuigi etleja pidi käima läbi pika tee kaera-jaanist moslemite kaudu kuni rutiinini välja.
Enne olime istunud Rakoja platsi Kehrwiederi kohvikus. Õdus ja soe paik ju, aga polnud varem märganudki, et minusugune hiiglane sinna ära mahtuda ei taha. Selline päkapikkude paik pisut. Sellegipoolest on seal mõnus natukene aega istuda ja kallist raha lendu lasta. Väga kaua minusugune rahutu hing muidugi ei jaksa...

Vaat jah, aga novembrist kõnniks küll igal aastal peatumata mööda. Kui vaid võimalus antaks.