Massiüritus

Oli pime ja külm õhtu ja Linnahalli katus oli koledasti libe, aga see ei hoidnud meid tuhandeid tagasi. Me läksime raskustest hoolimata ja vaatasime "Georgi" ja saime teatrielamuse. Või noh, mingi elamuse vähemalt.
Vaatasin imestusega seda suurt perekondlikku üritust, mis terve selle tohutult suure saali rahvast täis oli toonud. Eestlased on muusikalirahvas, öeldakse. Ja küllap nad siis on. Endal mul oli see esimene kord midagi kodumaist muusikali oma silmaga näha ja ühtlasi esimene kord näha Linnahalli pilgeni täis...no viimase 15 aasta jooksul küll, võib julgelt öelda. Mitte, et ma just püsikülastaja oleksin. Viimati sai seda igast otsast lagunevat 1980. aasta muinasmälestist vist siis seiramas käidud, kui Gary Moore seal esinemas käis. Pooltühjale saalile. Aastanumber võis olla näiteks 2000?
Aga eks te tahate muidugi teada, kas "Georg" mulle meeldis. Ausalt öeldes jätaksin ise ütlemata, sest üks teine tore blogi teeb
seda paremini, kui mina oskaksin. Minul puudub nimelt võime kirjeldada kirjeldamatut. Niipalju peab muidugi möönma, et Marko Matvere laulab väga hästi ja need, kes Georg Otsa ise mäletavad väitsid, et ta ei jää milleski originaalile alla. See on ju lausa imeline, et selline virtuoos üldse leiti. Ning Matvere pole ju teatavasti mingi õppinud laulja.
Aga kõigest hoolimata lõi mind etendusele järgnenu pahviks. Rahvas aplodeeris püstiseistes! Südamest vaimustunult. Ilmselt oli see aasta teatrielamus number üks. Ja vaat see teeb kurvaks. "Georg" tähendabki paljude jaoks teatrit.