Sain posti!

Peaaegu kuus aastat pärast vanalt töökohalt lahkumist tuli ta paar päeva tagasi mind ootamatult kummitama. Hommikul andis boss mulle naeratades suure paksu paki - olla minu nimele tulnud. Ja mida ma näen! Mu vana hea Argentiina partner pole mind unustanud. Ka kuus aastat hiljem on tal meeles minu nimi ja mu vana ametikoht, mida tegelikult ei eksisteeri enam aastaid.
Muidugi olin ma enam kui meelitatud, aga samas ka sügavas hämmingus. Nimelt asutus kus töötasin, on ju ise täiesti alles ja asub samal, vanal aadressil. Mõlemad on ka paki peale päris õigesti märgitud. Mis imelisel põhjusel see pakk siis ikkagi minu kätte jõudis? Kas postitöötaja jaoks on nimi pakil olulisem kui aadress? Ja isegi kui on, kust põrgust võis ta teada, et mind võib leida vanast töökohast tõesti vaid mõni maja eemal, aga siiski hoopis teiselt tänavalt?
Kõik kokku tundub see müstiline. Tõesti justkui miski veider kummitus oleks saabunud aastate tagant mind tervitama.
Tõsi jah, vanast töökohast mäletan veidraid juhtumeid varasemastki. Tihe, aastatepikkune kirjavahetus terve maailmaga tõi kaasa meie korrespondentide jaoks paraja segaduse. Ajad ju muutusid ja riigid ka... aga seda mitte kõigi jaoks. Kaugeltki mitte. Postiaadressidel asus Eesti veel 90-te lõpulgi endiselt NSV Liidus. Pole eriline üllatus. Aga mõne teise kirjasaatja jaoks asusime hoopis USA-s. Või Jugoslaavias. Juhtus, et aadressiks oli kirjutatud lihtsalt: Estonia?, Mustamää. Vaatamata kõigele jõudsid saadetised lõpuks alati kohale. Või vähemalt nii me arvasime. Kes teab, palju maailma postidžunglis kaotsi läks.
Aga lõbus päev oli teisipäev. Argielule ilus vaheldus. Võeh, Argentiina mäletab veel mind!