Veel ühel pimedal õhtul.

Mida ma ikka oskaksin kirjutada? Tuleb tunnistada, et need mõttetult pikad õhtud on muutnud mind tüdinuks ja väsinuks. Tahtmist ennast liigutada polegi. Eriti veel, kui mõtetes uitavad hambaarstid ja remondimehed ja muud õudused, milledest ei pääse, aga ega millede talumine ka just liiga kerge pole.
Nädalavahetus maal ei pakkunud seekord päikeseraasugi. Ja toredaid pilte ja rõõmsaid inimesi ka mitte. Tartus aga vaatasime seda paljukirutud uut kaubamaja ja mõtlesime, et praegusel aastaajal toob ta oma optimistlikus heleduses sealsesse pimedasse kesklinna ühe suure toreda valgustatud laigu. Selles mõttes nagu ei nuriseks üldse. Eriti kui mõelda, mis selle koha peal varem oli. Või õieti - mida nagu ei olnudki.
Tallinna jõudes üllatas pühapäeva õhtu siiski ühe pisikese ootamatu detailiga. Taksojuht viskas kõigepealt üpris andetult nalja ja prahvatas seejärel (pange tubli vene aktsent muidugi juurde): "Aga meenutame veidi lapsepõlve." Ning näitas meile kojusõidu taustaks Nu Pogodi DVD-d! Tal oli selline väike teleriekraan seal ees, mida taga istudes kenasti vaadata sai. Üpris sürrealistlikud tundusid need minutid seal taksos ausalt öeldes.

See aasta võiks tõesõna juba läbi saada. Või vähemalt see koletu november. Õnneks on "Rehepapp" kaaslaseks. Iga sõna mis seal selle õudsa aja kohta kirjutet on sulatõsi.