Mälestuste maale.

Täna astusin üle hulga aja oma jala üle Peda läve. Vabandust jah, mu vana Alma Mater ju kannab nüüd hoopis pretensioonikamat nime, Tallinna Ülikool. Kuigi ausalt öeldes - täitsa vana Peda ju. Tuttavad lõhnad, tuttav toitu pugiv riietehoiutädi, tuttavad hämarad koridorid, tuttavad stendid täis hoiatavat juttu teemal mis juhtub, kui tudeng ei tee asju ettenähtud ajal ja ettenähtud järjekorras. Haa! Alles eile seisin siin ju tudengina ise.
Miks ma sinna majja laupäevasel päeval sattusin? Täna peeti seal Genealoogiaseltsi juubelikonverentsi. Ise ma liige ei ole, küll aga üks mulle väga oluline inimene. Ja pealegi sai seal kuulda paari väga huvitavat ajalooalast ettekannet Aadu Musta ja Tõnis Lukase esituses. Ja seirata seda üllatavalt suurt, peamiselt pensionäridest koosnevat seltskonda, kes kokku oli tulnud. Rahvast oli sedavõrd palju, et vahepealsete aastatega päris kenakeseks muutunud Peda aula oli viimse kohani pungil. Tuli taanduda rõdule...kas olingi seal kunagi varem istunud? Remondimehed polnud üles igatahes vaevunud, sest leidsin ju sealt eest ikka need vanad tuttavad toolidepaarid, mida eraldada polnud võimalik. Pealegi - kuidas saanuksingi seal all paraadtoolides istuda! Üleval oli ikka omasem. Pedalikum. Tundsin, nagu oleksin koju jõudnud.