Särasilmad pansionaadilinnas

Kui oled harjunud Pärnut südasuvel külastama, tundub see linn mai lõpul omajagu veider. Hooaeg pole ilmselgelt alanud. Isegi pühapäeval pole sul lootustki rannapiirkonnas näiteks juua osta. Justkui narrimiseks on ühe suvelokaali uksele kirjutatud: päikeselise ilma korral avatud. Päike ju paistab - või olen ma pime?
Aga ega vist kliente piisavalt ringi ei liigu tõesti. Põhimõtteliselt ainult välismaalased. Tõesõna: mööda Pärnu rannarajooni ringi jalutades jääb mulje, et linn on pansionaatide ehitusplats. Või kuidas neid rikaste pensionäride suvituskomplekse nüüd nimetataksegi? Muudkui kerkivad nood, üks uhke teise kõrvale. Pole raske näha, millest linn elatub. Samal ajal pole kohalikud sellise asjadekäiguga sugugi rahul. Soosaar oli meie ainus lootus ning valguskiir ja nüüd on temagi loobumas, ütlevad nad.
Teisalt mulle isegi meeldib Pärnu nii tühja ja mahajäetuna. Kõik need imeilusad pargid õitsevad justkui ainult meie jaoks ja linnulaul rõkkab.
Oli vaid üks paik Pärnus laupäeva õhtul, kuhu kogunes suurem hulk inimesi. Endla teatris mängis lavakat lõpetav seltskond oma viimast ühist etendust. Kivirähki "Rehepapp" oli noorte esituses nii vaimustavalt energiline. Poiste ja tüdrukute silmad lausa särasid seal laval. Lavastus oli ladus ja lõbus, raamatust oli küll tehtud olulisi kärpeid, kuid see nüüd suur miinus polnud minu meelest. Vaevalt see etendus suurt süvenemist taotleski. Kivirähki iroonia ja sarkasm jäeti heaga tahaplaanile. Vahepeal hoopis lauldi ja tantsiti, interpreteeriti Kivirähki õige pingevabalt ja pühendati kõige rohkem aega Kubjas Hansu lootusetule armuloole. Mis osa ehk raamatut ennast lugedes see kõige tühisem tundus.
Noorte juures meeldis eriti nende tulihingelisus ja eks paar potensiaalset tulevikustaari hakkas silma ka. Näiteks Sergo Vares Rehepapina ja juba Draamateatri Adolf Rühkas ilusa rolli teinud Risto Kübar Kratina. Küllap eristuvad sellestki põlvkonnast pikapeale tegijad.
Ja veel... Kui otsite täiusliku kohta pühapäeva pärastlõunaseks jalutuskäiguks maikuus, siis selleks on Vana-Vigala mõisapark. Seal võib vist küll kuulda kõiki linde, kes Eesti sisemaal pesitsevad ja muidugi imetleda neid 150 aasta vanuseid puuhiiglasi. Tunda ja kuulda looduse võimsust enda ümber. Ja kui uskumatult kaunis on see vana tee Kivi-Vigalast Vana-Vigala kaudu Märjamaale!