Tuhat kilomeetrit saartel - 4. päev

Milline imeilus viis ärgata – astud telgist välja ja vaatad hommikust merd siinsamas kõrval. Luiged ujumas mööda oma hommikusi toimetusi tegema. Isegi sooja teed õnnestub veel veidi välja võluda. Sellise imeriista abil.

Auto saame liiva seest kergesti lahti. Õnneks. Tegi veidi murelikuks. Ning peagi oleme juba teel. Viimane päev Hiiumaal ei tõota tulla pikk. Aga vähemalt ühe lühikese matkaraja tahame läbida. Ehk jalad veel kannavad. Avastame endalegi üllatuseks Vanajõe orust imetoreda väikese metsaringi. Vesi vuliseb rahulikult, on mõnusalt jahe.

Aga meil on ju Sääretirbus käimata. Enne seda Hiiumaalt minema sõita küll ei saa. Avastame, kui väike see saar tegelikult on. Loetud kilomeetrid kruusateel ja olemegi juba Kassaris. Justkui kohe. Jalutuskäik parkimisplatsilt on pikk. Kadakate vahel läheb palavaks. Jalad ei taha enam kuuletuda. Aga muidugi käime me sellegi maa lõpus ära. Kuis muidu. Kui mõnus on need viimased kümme meetrit juba läbi vee astuda. Mis siis, et jalavarjud läbimärjaks saavad. Tagasiteel maksan nende jahedate meetrite eest korraliku vesivilliga. Aga sellel pole tegelikult enam tähtsust.

Rahvast on tol laupäevalõunal Sääretirbus tõesti palju. Vaatan ringivantsivaid Soome pensionäre ja mõtlen, et nende Eesti saatusekaaslasi ei saaks siia kannatuste rajale vantsima mingi hinna eest. Aga soomlased on vaprad. Ka need, kes kuigi kaugele ei jõua ja peagi kuumuse eest oma luksusbussi tagasi põgenevad.
Aga meie oleme juba Rohukülas, ostame kohaliku poisi käest suitsukala ja sõidame praamile. Seiklus on läbi. Varsti ka puhkus. Aga ega need toredad päevad nii kiiresti mälust kao. Tore oli teiega koos need rajad veelkord läbi käia.