Liisbet

Eile õhtul tuli metsik tahtmine lihtsalt kodust välja saada. Mis sellest, et väljas kottpime ja sadas nagu oavarrest. Võtsime siis auto ja sõitsime konkreetse sihtmärgita ja jalutasime natukene meie imeilusas vanalinnas. Teineteisel ümbert kinni, vihmavarju all. Kohe hakkas parem.
Algavad need tüüpilised sügistundmused minu jaoks. Lihtsalt ei talu neid pilkalt pimedaid pikki õhtuid. Helesinine ekraan ka sugugi ei kutsu. Kui just jalgpalli kavas pole, muidugi.
Kuigi tegelikult on meil sel nädalal kodus paljugi teisiti. Võtsime nimelt loomade hoiupaigast omale kassipoja. Mustvalge, elavaloomulise, kõvasti ja järelejätmatult käunuva. Sellise, kes võimaluse korral poeb igasse auku ja kõnnib kasvõi mööda seina üles. Küllap oli üks põhjus kassipoja hankimiseks meeldivad mälestused Sherlockist. Sherlockist, kes nüüd enamasti Joosepi nime all ja täiesti täiskasvanuna Otepää mail ringi uitab.
Esimestel päevadel pani kiisu Liisbet (just Eestist lahkunud kuninganna järgi) minu kannatuse hullu mööda proovile. Olen ju harjunud kodus laisalt ja omasoodu toimetama. Selline palju tähelepanu nõudev väike olend võib koledal kombel närvi ajada. Eriti hommikuti, kui ta ukse taga järelejätmatult kräunub. Aga nüüd näitab Liisbet vaikselt rahunemise märke. Ja aeg on rahuneda vist mul endalgi.
Eks ma korraliku pildi tekkimise korral uuest pereliikmest püüan ta ka siia üles seada.