Penskarite omast tibiteatriks?

Pikk vaikus on taas maailma kõige igavama inimese elus olnud. Aga laupäevane esmakordne käik teatrisse NO99 väärib mõne sõna kirjutamist.
Kummaline oli sinna vanasse Sakala keskusse minna. Kui seal viimati käisin ja paraadtrepist üles kõndisin, tegutses nendes ruumides Vanalinnastuudio. Vist parajasti Roman Baskini juhtimisel. Keskealine trupp ja abipersonal, vanemat sorti publik, salongikomöödia. Ühesõnaga - nii oli siin toona kombeks. Ruumid on täna samad ja "vana kooli" atmosfäär mingis mõttes säilinud, ainult inimesed on hoopis teised. Näitlejad ja teatritöötajad kõige rohkem kolmekümnendates, publik? Samuti. Naljatasime endamisi, et mõned üksikud siia saabunud on vist endale üliõpilaspileti võltsinud. Peaaegu eranditult istusid nimelt saalis noored ja seejuures ülekaalukalt neiud.
Ma ei taha mõeldagi, mida võib Vanalinnastuudio vaataja arvata teatrist NO99. Kindlasti pole Ojasoo ja Semperi tehtav tema jaoks teater. Miski tolategemine lihtsalt. Rääkimata Baskini reetmisest, mis Sakalas ju õige julmalt toime pandi. Seda ei andestata. Tegelikult löödi sealt niimoodi välja rohkem kui üks põlvkond. Plats puhtaks. Seda oli laupäeval näha. Põhimõtteline põlvkondade kisma.
Kuigi "Nafta" ei ole ehk siiski nii uuenduslik ja revolutsiooniline tükk, et ta vanemale inimesele arusaamatuks jääks. Teatrit, nagu me seda kunagi tundsime, on ka omajagu näha. Sõnum naftaajastu paratamatust lõpust on ajakohane ja seda tambitakse vaatajasse piisava põhjalikkusega. Loenguid siiski laulu, tantsu ja naeruga kergendades.
Publik istub justkui kahel pool moemaailmast tuntud catwalki. Sind püütakse juba alguse vägeva tantsunumbriga pahviks lüüa. Tundub, et üsna tümaks teevad sellega näitlejad ennastki. Võtab aega, enne kui hingeldus taandub ja vorm tagasi saadakse. Aga jutt on mõistlik ja näited kaasakiskuvad. Energiasäästliku eluviisi sõnum jõuab mulle küll selle etendusega kenasti kohale, aga kas ka igaühele? Kahtlus tekib vaadates publiku nägusid pärast seda, kui näitlejad ennast Abba saatel paljaks koorivad. Ja lõpu eel sukeldutakse õige kauaks reality-show'de maailma, seda tõsi jah põhjalikult naeruvääristades, aga... Aga inimene saab ju ise ka aru, et telerielu on õõnes ja tühi. Seda võib niimoodi topeltnaeruvääristada, kuid soovitud tulemust see anda ei pruugi. Sõnum jääb kusagile mugavasse tugitooli toppama.
Või vähemalt niisugused üpris segased mõtted jäid mind vaevama. Seda tunnistan hea meelega, et näitlejad on tublid ja tasemel. Jaak Prints näiteks meeldis väga. Ja Gert Raudsep. Sellise trupiga tehakse nii mõndagi. Ja NO-d pole tarvis karta. Tibid vaatavad vanurit pisut hapu näoga, aga kurja nad ju ei tee. Elamuse saab sellegipoolest.