Rõske kurbus

Valmistusin kirjutama eilsest teatrielamusest Dostojevski "Valged ööd", aga siis selgus taaskord, et Sirbi koolitet kriitik teeb seda palju paremini ja elegantsemalt, kui ma iialgi suudaks.
Üldjoontes jään Rait Avestikuga igati nõusse, lihtsalt mõned tähelepanekud lisades. Võib-olla pole neid üldsegi vaja, aga eks lugeja otsustab.
Theatrumis pole ma varem käinud. Aga viimaseks korraks see kindlasti ei jää. Paistab, et tegemist on tõsimeelset teatrikunsti viljeleva asutusega ja see juba on tänapäeval haruldane lugu. Hullunud tempot ja eriefekte leiab Eesti teatrist juba rohkem kui küll, mõnikord on omal kohal tõsisemat sorti süvenemine. Ja just viimast vähemalt "Valgete ööde" põhjal Theatrumis pakutaksegi.
Püha Katariina kirik on sügiseselt rõske ja pika etenduse puhul aitavad ka pinkidele laotatud paksud tekid vaevu-vaevu külma eemal hoida. Aga Tarmo Song ja Laura Peterson on nii meeletu hingestatusega asja juures, et oma vaevad unustad peagi.
"Valged ööd" nõuab näitlejalt tõenäoliselt metsikult tuupimist. Teksti on nii palju, et pole ime kui sõnad aeg-ajalt sassi lähevad. Või r-tähe hääldus enam väga loomulikuna ei kõla. Aga Tarmo Song on avastus. Väga ilmekas näitleja - justkui loodud Unistaja pisut ebamaise rolli jaoks. Usu mind, hea lugeja: meie seas tõepoolest elab inimesi, kes ei ole õppinud ümbritsevaga vabalt suhtlema. Kelle jaoks iga labasematki sorti kontakt tundmatu inimesega on saavutus omaette. Eks ole Unistajas siinkirjutajatki omajagu.
Aga sellele enesehaletsuse libedale teele ma praegu rohkem ei lähe. Song ja Peterson suudavad, lavastaja toimekal kaasabil muidugi, "Valgetes öödes" luua veneliku nukruse atmosfääri. Usun minagi (nagu Rait Avestik ka "Sirbis" kirjutab), et Dostojevskile oleks see lavastus meeltmööda olnud.
Theatrum paistab olevat nii huvitav paik, et sinna peab varsti naasma.