Veelkord Pöffist (kuni veel midagi mäletan)

Nüüd on ta juba ammu läbi. Unustatud mitte. Sest midagi nii ilusat ei saa ju ruttu-ruttu unustada.
Ühe filmi kohta eelnev küll ei käi. Reedel nähtud Ungari "Tamara" lahterdan kergesti kõige halvemaks filmiks, mida kunagi sellel festivalil näinud olen. Umbes veerand tundi õnnestus mul sellest maha tukkuda, aga rohkem kahjuks mitte. Ma ei saa võib-olla Ungari huumorist aru. Või noh päris kindlasti ei saa. Aga minu jaoks oli see sügavalt traagiline linateos. Jätkunuks vaid unekest pikemaks.
Pühapäeval nähtud "Tüdruk pärlkõrvarõngaga" oli hoopis midagi muud. Stiiline ajastudraama. Aastal 1665 leiab kunstnik Johannes Vermeer, et kõige sobivam modell elab tema enda majas. Teenijatüdrukut mänginud Scarlett Johansson oli nii võluvalt süütu ja maailm ta ümber ei saanud muidugi millestki aru. Suurepärane näitlejaseltskond tegi sellest filmist ühe Pöffi seekordse pärli. Ja kunstnik kui amet oli tollal hoopis teistlaadi. See oli austustvääriv päevatöö, aga justnimelt töö. Ei pidanud keegi sind tollal lihunikust või rätsepast paremaks, et oled mingi looja või midagi. Täitsid rikka mehe tellimuse ja asi vask. Mulle meeldis ka mingisugune melanhoolne paratamatus, mis sellest loost kiirgas. Või nojah, mida ma siin nüüd jälle pläman...
Ameeriklaste "11.14" näitas meile midagi hoopis muud. Viimasel ajal paljukasutatud võte näidata ühtesid ja samu sündmusi mitmest erinevast vaatenurgast. Ühel kummalisel ajahetkel toimub ühes väikelinnas paralleelselt kuratlikult palju koledat. Mõned laibad, mõned vigastatud, mitu ääretult ebameeldivat tegelast. Hei, selles filmis olidki ainult ebameeldivad inimesed. Siiski jäin rahule. Hea ajaviide, sobivalt lühike. Päris ok lõpufilm. Inglise draama ja Ameerika action vaevalt 20 minutilise vahega - selline peabki üks filmifestival olema.

Auhinnatud töid ei taha ega oska kommenteerida. Tean ainult, et see on üks imeline nädal aastas. Ja õnneks tuleb ta taas.