Unista edasi.

Mina olen unistaja tüüpi inimene. See on õudselt vastik. Sest elus ei saa asjad iialgi olema nii, nagu sa unistad. Enamasti unistused teoks ei saa, aga on minuga juhtunud ka nii, et tegelikkus parem kui iialgi loota julgesin. Aga unistus ise pole võib-olla täitunud ikkagi. Nii et sellega on jama kui palju. Ratsionaalsel inimesel, kes oma asjad siin maailmas korda oskab ajada, on palju lihtsam kui minusugusel.
Eile oli mul koguni kaks elamust, mida teiega jagada tahtsin. Kõigepealt käisin Linnateatris “Sebastiani” vaatamas. See on vana tuttav lugu ühe Inglise katoliikliku perekonna ennasthävitavast elust ja mehest, kes on sunnitud (või hoopis õnnistatud) seda elu kõrvalt jälgima. Tihtipeale osalema ka. Ma olen seda lugu varem ühe hiiglama toreda Inglise telesarjana näinud. Seda huvitavam nüüd sama asja Eesti noorte näitlejate seltskonnas kaeda.
Linnateatris on neid tore punt. Andero Ermel, Alo Kõrve, Hele Kõre teevad seekordki sama ilusad rollid nagu “Vincentis”. Milleski on need kaks näidendit ka muidu sarnased. Seekord meeldis eriti lavakujundus, ei meeldinud nii väga muusikaline pool. Mis põrgu pärast on sellele möödunud sajandi kahekümnendate-kolmekümnendate aastate loole vaja juurde pookida David Bowie laule ja Syd Barretti legendi? Jäi mulle arusaamatuks. Eriti kuna lavastus ise oli kenasti klassikaliselt teostatud. Näidend on vaatlus sellest, kuidas range usuline kasvatus saab sind alati kammitsema, oled sa väliselt kui vastuhakkaja tahes. Tehakse selles näidendis palju pattu ja kahetsetakse kibedalt. Kes ei kahetse, peab põgenema. Kuni deemonid kinni püüavad muidugi.

Öösel vedasime end läbi inimtühja linna veel kinno kah. Bernardo Bertolucci “Unistajad” oli minu selle Pöffi suur ootus. Ja ega ta lootusi petnud. Või kui siis õige õige pisut. 1968. aasta revolutsioonilises Pariisis kohtub sinna õppima tulnud noor ameeriklane kahe prantslasega. Tüdruk ja poiss: kaksikud tuleb välja, ehkki esmapilgul ei usuks. Näiliselt poliitiliselt õigel teel, algavate üliõpilasrahutustega ühinev trio sulgeb ennast tegelikult suurde vanaaegset mööblit täis korterisse ja hakkab üksteist avastama. Seda noorte armumängu on metsikult tore vaadata. Lõpuks avastavad nad ehk liigagi palju kaua hoitud saladusi iseendast.
Uskumatult palju mõnusat 60-te rockmuusikat on selles filmis kuulda. Väga maitsekalt valitud seejuures. Janis Joplinit, Doorsi, Jimi Hendrixit näpuotsaga. Igav ei hakka, aga päris enneolematut elamust ka ei saa. Tore muidugi, et sellel filmil pole asja kommertstelekanalitele. Ja Bertolucci kultus elab minus edasi.
Jaa ja see unistamine... Nii etenduses kui filmis saab see äkki ja julmalt otsa. Sest täpipealt nii on ka päriselt. Unistama peab, aga tegutseda tuleb ka suuta. Vähemalt mõnikord.