Federer

Roger Federer on Kuningas. Kuidagi teisiti ei saa tema kohta öelda. Ükski ülistus pole selle tennisegeeniuse jaoks liigne. Tõepoolest. Wimbledoni nüüdseks kolmekordne meister tundub hetkel ületamatu. Jah, ta lööb imeilusaid võidulööke. Lööb eeskäega ja tagakäega. Sinna nurka, kuhu vastasel mingit lootust jõuda pole. Tema servitõrjed võtavad teisel pool võrku võimleva pikakasvulise ameeriklase lihtsalt pead vangutama.
Federeri mäng tundub imelihtne, aga oi, ta ei ole seda. Ma ei räägi treeningtundidest. Need niikuinii. Räägin sellest, kuidas ta punktide ajal töötab, et see mõrvarlik võidulöök lüüa. Millise uskumatu pehmusega ta väljakul liigub - kui vaja, siis väga kiiresti. Ja miks need tema löögid nii täiuslikud tunduvad? Sest Roger Federer jõuab peaaegu alati palli lööma täpselt õigel hetkel ja täpselt õigest asendist. See on midagi, mida ei suuda hetkel ükski teine tennisemängija maailmas.
Kui Pete Sampras võitis 1999. aasta Wimbledoni finaalis kolmes setis Andre Agassi, olin veendunud, et enam paremat murutennist mängida pole võimalik. Vist on nii tõesti. Kuid Roger Federer anno 2005 ei mängi üksnes parimat murutennist, tema mäng on igas suhtes imetlusväärne. Ja sellepärast on Roger Federer Kuningas.
Muidu oli sümpaatne Wimbledon. Thomas Johansson (mina ju tennises rootslaste poolt) jõudis poolfinaali. Naiste finaal oli hämmastavalt kõrgetasemeline ja tasavägine. Cara Black/Leizel Huber näitasid naiste paarismängu finaalis, et tennises ei piisa alati jõust. Jõujuurikad ja supermängijad on Mauresmo ja Kuznetsova mõlemad, kuid Huberi/Blacki kavaluse ja täiuslikult koordineeritud paarismängu vastu ei saanud nad mitte üks teps.
Ja meespaarismängus tuli võitjaks täiesti müstiline paar Stephen Huss/Wesley Moodie. Nad alustasid kvalifikatsiooniturniirilt! Muuseas - Huss esindab Austraaliat, kuid tema vanemad on rootslased. Näed sa, kui tore.
Wimbledon on läbi. Suvi keerab vaikselt sügise poole. Kurb.