Pärnu

Mulle on alati Pärnu meeldinud. Juba siis, kui väikese jõnglasena Punase Elevandiga pooleks päevaks kohale vurasime, et õige pea oma iga-aastase suvituspaiga Palanga poole teed jätkata. Pärnus päike paistis ja inimesed naeratasid. Alati
Nüüd käin Pärnus igal suvel. Enamasti vaid ühe nädalavahetuse jagu, sest ei saa ma ju sealsete nii uskumatult toredate võõrustajate külalislahkust kuritarvitada.
Pärnus elab imetoredaid inimesi. Nüüd veel rohkemgi kui enne. Ja kolmetunnine jalutuskäik, mille jooksul hetkekski igav ei hakka, on seal käkitegu. Või siis võib seal paduvihmaga merevees jalutada, mida me eile endalegi üllatuseks tegime. Või lihtsalt aiatoolil mõnuleda, kuni liiga jahe hakkab ja siis lõkke juurde kolida.
Pärnu juures on minu jaoks ainult üks ebameeldiv hetk - pühapäeva hommik. Sest see annab märku, et tuleb hakata end minekule sättima.
Eile sealt päikeselinnast tulin ja täna juba tahaksin tagasi. Loodetavasti Marta naeratab seal iga päev.