Malevast

Üks "Maleva" peategelasi.

Täna hommikul Terevisioonis keegi filmimaailma tüüp leidis uuest Eesti filmist "Malev" peamiselt vigu. Ma ei imesta. Selline tavategijatest eemalejääva seltskonna "amatöörfilm" saabki nn professionaalides ainult viha ja kadedust tekitada.
Mina, vastupidi, pidasin "Malevast" päris palju. Vaatama minnes polnud ju ootused kõrgel. Mingi põlve otsas tehtud värk, rohkem iseendale itsitamiseks äkki? Vale hoopis.
Tegelikult on "Malev" päris nutikas lugu. Kivirähkilikku eestlaste üle naermist on piisavas koguses, mitme hea näitleja muigamapanevaid etteasteid ka omajagu. Ja ai, milliseid müstiliselt kaasatõmbavaid stseene ka! Kärajad näiteks.
Aga mis mulle kõige enam meeldis - tehtud on südamest nauditav film, mis ei pruugi end sugugi ühe vaatamiskorraga ammendada. Karakterid on tõesti hästi välja joonistatud ja olgu lugu ise kui absurdne või ajalookauge tahes: midagi eestlaste olemusest on tabatud. Pealegi on see film ladusalt lõbus. No kui mitme Eesti filmi kohta võib sellise lause öelda? Ühe käe näppudel saaks vist loetud.
Ja pole sel tehnilisel teostusel ka häda midagi. Vahepealne arvutigraafika on uskumatult lõbus, metsades, soodes ja aasadel ringimüttamine näitab Eestimaad pisut teise nurga alt, kui seni filmides tavaks. Ja pagana kena paistab kõik suurel ekraanil välja. Jah, ketshupit on liiga palju kasutusel ja mõned stseenid on ülepingutatud ja liigpikad. Aga film tervikuna tundub isegi liiga kiiresti läbi saavat. Ma ei suutnud saalist lahkudes uskuda, et kaks tundi on möödunud!
Ehk kokkuvõtteks: filmirahvas, neelake see kibe pill heaga alla. Teid on üllatatud ja üllatatud korralikult. Tahaksin isegi öelda, et üle mängitud. Oleks vaid midagi sama ootamatut oodata.