Hiilivad kummitused

Sain valu ja vaevaga loetud Terry Pratchetti "Maskeraadi". Vist polegi probleem raamatu kehvas sisus, hoopis enam minu võimetuses lugemiseks aega võtta.
Aga täna hommikul meie asutuse töömeest jälgides meenus mulle kohemaid Pratchetti tegelane Walter Plinge. Tema oli see veidra välimusega ja veel veidrama käitumisega ooperimaja lavatööline, kes endale aeg-ajalt maski ette pannes hoopis kellekski teiseks kehastus.
Meie töömees on vana Walteriga sama liiki olevus. Ta loivab mööda korruseid ringi, hiilib sõnagi lausamata toast tuppa, katsudes radiaatoreid. Ta seisab vaikides trepi peal või turvamehe juures, vaadates mõtlikult tühjusse. Kunagi kellelegi otsa vaatamata, vaikides, äraolevana. Millise maski paneb tema ette töölt lahkudes? Või kas ta hoopis võtab selle veidra näokatte maha, mida ta siin meie juures kannab? Ma kardan, et vastuseid neile küsimustele ei saa ma iialgi.