Kultuuralisest elust

Ehk aitab koleda talvemasenduse vastu täna algav Pöff? Alati võib ju loota vähemalt. Pressiakrediteeringut minusugusele muidugi ei võimaldatud, nii et väga põhjalikult sel aastal vist süvenema ei hakka. Mingi hulk pileteid on meil nüüd siiski ostetud ja eks näe, palju järgmisel nädalal lisaks jaksu on. Tööpäevaõhtutel pole ausalt öeldes tihtilugu muud soovi, kui koju ja magama. Ausalt. November-detsember mõjuvad mulle just sedasi.
Impro 3: Punane Hanrahan sai Linnateatris läinud laupäeval ära vaadatud. Elamus oli vast seda uhkemgi, et mindud sai kohe järgmisel õhtul pärast "Georgi". Pole muidugi vaja võrdlema hakata. Linnateater oli tavapäraselt soe ja sõbralik. Üritavad sind pagana oskuslikult tagasi meelitada oma mõnusa õhkkonnaga. Ja muidugi meelitavadki. Improvisatsiooninäidend ei saanud ehk alguses päris hästi käima, aga mida lõpupoole, seda toredam tundus. Teatri noored staarid Ermel, Pang, Tamm ja Aadli esinevad jälle tuntud headuses. Ja mitte sugugi ainult nemad. Tore on ka see, et Iiri tükki on kaasatud üks pärisiirlane - Dave Murphy mehel nimeks. Seal ta Jaak Johansoni kõrval lavanurgas istub, mängib pilli ja laulab. Lõpupoole aga hakkab lausa eesti keeles rääkima! See oli küll üllatus.
Pisut õudsad olid minu jaoks kaks pikka stseeni, mis mängiti täielikus kottpimeduses. No hea küll, laes paar pisikest punakest tulukest paistis, aga see ka kõik. Mina tunnen end sellises mustavas pimeduses väga ebamugavalt. Ei suutnud enam dialoogi jälgida, ümbrus tundus ahistav, tekkis soov püsti tõusta ja jooksu pista. Aga õnneks oli, kelle käest kinni haarata. Ja see aitas hirmu ära ajada.
Neid Linnateatriõhtuid tahaks ikka veel. Ja veel.