Läbi juba, läbi juba

Nõnda see metsik filminädal juba läbi saigi. Päris festivali viimasel päeval ma näe enam kinno ei jõudnudki. Varem aga jõudsin vaadata veel päris mitut huvitavat lugu, mis siin lehel kajastamata. Pikalt neist enam tagantjärele kirjutada ei jaksa, aga lühidalt tahaksin nad ära mainida.

Hiina film "Mongoolia ping pong" oli päris huvitav lastekas rohtmaal elavatest mongolilastest, kes leiavad juhuslikult lauatennisepalli. Täiesti müstiline ese nende jaoks. Umbes nagu too kokakoolapudel selles legendaarses Aafrika-komöödias "Jumalad on vist väga vihased" palju palju aastaid tagasi. Keegi täiskasvanu ei oska mongoli poistele esialgu seletada, mis imeloomaga on tegemist. Poiste vanemad on rändkarjakasvatajad, kes suurema osa ajast ei tegelegi õieti mitte millegagi. Ja muidugi pole nad midagi lauatennisest kuulnud. Mis muidugi imekspandav, sest elavad nad ju Sise-Mongoolias, mis kuulub Hiinale. Maailma kõige võimsamale lauatenniseriigile.
Pikapeale jõuavad poisid siiski järeldusele, et nende omanduses on vist suur rahvusliku aare ja võtavad isegi ette ebaõnnestunud katse see Pekingisse toimetada.
Film on algul haigutamaajavalt staatiline, aga lõpupoole muutub palju huvitavamaks. Mongolite elulaadi on huvitav jälgida - niivõrd eraldatud on nad ülejäänud maailmast.
Isegi Hiina riigipropaganda jõuab kehvasti pärale. Ja lapsed on nii nummid! Lõpuks saab neile selgeks ka suur saladus.

Järgmisel õhtul vaatasime Argentiina filmi "Bombon". Töötuks jäänud vananev härrasmees sõidab oma autoga mööda Patagooniat ringi, kuni satub juhuslikult ühe rikka lese juurde mehhaanikutööd tegema. Seal pakutakse talle kingiks imetoredat tõukoera - Argentiina Dogot. Oma tütre ja tema perekonna juures pooleldi näljapajukil virelev peategelane võtabki koera endale. Õige pea selguvad kutsa suured väljavaated näitusekoerana ja ühenduses viimasega võimalused tema kui järglastetootja pealt kopsakaid summasid teenida. Ainult jah - koeral endal on selles suhtes pisut teised plaanid.
"Bombon" on nauditav ja rahumeelne lugu. Võluva naeratusega peategelane Juan Villegas (keda kehastab samanimeline näitleja!) ei satu üheski olukorras masendusse. Ja pikapeale tekib tal oma uue sõbraga vältimatu ja murdmatu side. Pole ta kunagi varem koeri sallinud, aga ennäe nüüd!

Werner Herzogi "Wild Blue Yonder" on vaimustava nutikusega kokkupandud ulmelugu, kuhu on miksitud kaadreid astronautide igapäevatöödest orbiidil ja imedest merepõhjas. Või on see siiski nii? Sest meile pajatatakse hoopis lugu ühest planeedist kaugel kaugel ja tulnukatest, kes võtsid ette pika rännaku Maale. Ja sellest, kuidas inimesed nüüd ise sama tee teistpidi ette võtta püüavad.
No olgu selle looga nagu on, meisterlik on Herzogi viis muusika ja pilt kokku miksida ja sel viisil vaatajale hoopis uus, ootamatu kogemus pakkuda.

Ja veel vaatasin koos umbes kuue kaaslasega dokumentaalfilmi Alan Lomaxist. Kahju, et huvi nii põneva mehe elu vastu meie mail nõnda olematu. Alan Lomax oli rahvamuusikakoguja. Nagu Jakob Hurt ja tema jüngrid kunagi Eestis, mõistis ka Lomax vajadust talletada kaduma kippuv rahvapärand. Alani isa John Lomax sai kuulsaks lindistades vanu bluusimehi nagu Leadbellyt. Poeg käis isa jälgedes, liikudes juba oma otsingutel ka Ameerikast Euroopasse. Ta käis Inglismaal, Šotimaal, Hispaanias, Itaalias külast külla - sõbrunes kohalikega, otsis paremaid rahvalauljaid ja lindistas nende töö- ja kalapüügilaule, tantsumuusikat.
Filmilooja Rogier Kappers sõitis oma iidoli jälgedes samuti maha pool Euroopat ja Ameerikat, otsides inimesi, kes kunagi Lomaxi mikrofoni ees olid esinenud. Ja vahepeal näidati ajuhalvatuse üle elanud vana Alanit ennast. Alanit, kes oli võimetu selles filmis ise oma tegemistest rääkima. Aga ei sest midagi, tema kümned sõbrad kõnelesid tema eest.