Kokkuvõtteks.

PÖFF oli PÖFF. Palju kordumatuid filmielamusi. Seekord olin vist Kanada lainel ja Atom Egoyani teos vist jättiski kõige sügavama mulje. Või siis hoopis see ood kurvale muusikale? Raske otsustada. Mitu meistriteost jäid pikaks ajaks meelde.
Auhinnatud Aasia ja Põhjamaade filmid jäid mul vaatamata. Aga ma ei kurda. Nägin rohkem ja paremat, kui julgesin loota. Ja neist, kes festivalile üldse ei jõudnud, on mul südamest kahju. Niigi tuleb oodata terve aasta...
Jään vaikselt lootma, et vähemalt "Sõpruses" ka vahepeal mõne suurepärase elamuse saab. Ja kesse teab kosta, äkki lausa kobarmügerikuski?