Tule keegi appi!

Laupäeval tegime pika päevatöö ja saime magamistoas tapeedi seina. Tore oli niimoodi koos tööd teha tegelikult. Lõbus oli ka, kusjuures pealkirjas toodud hüüatus sai vist kõige suurema naerupahvaku aluseks. Ja tulemus sirge tapeedi näol sai lausa üllatavalt kena.
Kahjuks pole toa lõplik valmimine endiselt kuigi lähedal. Loodetud sai jõuluks ju, aga kes teab kas jõuab... Kui ei jõua, tuleb vist esimene tuppa toodud kuuseta jõul...uh ega ma sellist ju tegelikult ei mäletagi.
Eile õhtul oli asutuse jõulupidu - kuhu pika sisemise võitluse järel siiski minna otsustasin. Peeti see veidras keset Tallinna asuvas saalis nimega Kaval-Antsu talu. Pidi vist rahvusliku alatooniga pidu olema, sest tantsutrupp Savijalakesed tantsisid ja vihtusime sealiha ning hapukapsast. Aga tegelikult oli toredam kui lootsin ja talutavam kui kartsin. Inimesed naeratasid nii soojalt. See meeldis mulle väga.
Aga hetkel tahaksin lihtsalt sooja saada. Pole vist lähiajal suuremat lootust, sest homme hakkab talv. Aga siis... Aga siis! Aga siis hakkab vaikselt, vaikselt jälle valgemaks minema. Halleluuja!