Lõpuks ometi reede

Või siis midagi taolist. Pole siin keset remonti elades mingit erilist nädalalõputunnet. Eriti veel, kui tegelikult pidanuks ma praegu olema hoopis mujal. Täna toimub nimelt meie toreda kursuserahva kokkusaamine kusagil seal kaugel Viimsi taga. Aga jah, mina jätsin minemata. Pole tuju olla seltskondlik. Teiste inimeste elusündmuste kuulamise asemel tahaksin vist hoopis ise rääkida. Aga seltskonnas kõnelemine on minu jaoks teatavasti pea võimatu ülesanne. Tavaliselt olen vait kui sukk. Nii et siin ma nüüd istun ja teen seda mida oskan - räägin iseendaga. Siin samas.
Ehkki kronoloogia mõttes lähevad asjad nüüd hukka, kirjutan pisut tänasest filmist. Sest ega ma ju Pöffil käimata jätnud tänagi. Kui keegi minult küsima peaks, miks ma neid filme seal nii palju vahin (aga ei nad küsi midagi), siis vastaksin vist, et vajan väga seda pilguheitu erinevatesse kultuuridesse. Kasvõi korra aastas. Ma ju tean, et näidatakse teleristki korralike filme, aga olen kehvapoolne keskenduja teleka ees. Harva on kodus võimalust süveneda nagu kinos. Ja ei saa selle pisikese ekraani ees pea kunagi samalaadset elamust. Võib-olla nüüd moes olevate hiigeltelerite ees saab. Aga sellist pole mul võimalust vaadata.
Tänane film oli intrigeeriv. Ja jälle Kanada režissööri töö. Egiptuses sündinud Atom Egoyani teoseid on sel festivalil varemgi näidatud ja tema näol on minu meelest tegemist ühe kogu maailma intrigeerivama filmiloojaga. Tema värske teos "Where The Truth Lies" on väliselt nii ameerikalik, aga sisult hoopis omapärane lugu.
Juba idee tuua filmi kõrvuti viiekümnendad ja seitsmekümnendad aastad on põnev. Kaks suurepärast näitlejat Kevin Bacon ja Colin Firth kehastavad telepaari, kelle viib lahku veider surmajuhtuv ühe noore neiuga. Viisteist aastat hiljem üritab noor ajakirjanik tõe päevavalgele tuua. Huvitav näitlejatar 26-aastane Alison Lohman on selles rollis üpris veenev. Tõde on salapärane ning pagana üllatav ja selleni jõudmiseks läheb vaja nii nutikust, seksi kui uimasteid. Ja siis, viimasel hetkel, muutub veel kõik.
Mulle tohutult meeldib 70-te sisedisain. Kõik need põnevad väikesed detailid lintmakkidest baaripukkideni. Ja ka film tervikuna on paras meistriteos. Egoyan on loonud veidralt seksika mõrvamüsteeriumi, mis saab kindlasti kuuluma minu tänavuste lemmikfilmide hulka. Eestis see lugu vist enam ei linastu. Aga võimaluse korral soovitan kindlasti tutvust teha.