Higipiisad ja modellihuuled

Prantslaste "Sõrmuse sõrm" oli vist selle PÖFF-i esimene pettumus minu jaoks. Modellivälimusega Olga Kurylenko ehk Irise seiklused jätsid kummastavalt külmaks. Ehkki peaks olema ju midagi väärt jälgida kaunist higist leemendavat neidu Prantsusmaa suvises palavuses.
Iris kaotab pudelivabrikus töötades sõrmeotsa ja peab asuma uut töökohta otsima. Ta vantsib ringi sadamas, otsides endale odava öömaja kusagil sadamahotellis. Ja veel nii, et toal on kaks omanikku: sadamas töötav noormees päeval ja Iris öösel. Neil ei ole määratud omavahel kunagi sõnagi vahetada. Nagu koit ja hämarik.
Ja nii kõnnib Iris talumatult kuumas linnas. Kuni satub pargis tohutult suure vana kivimaja juurde, kus parajasti töökuulutus uksel. Veider laboratooriumi moodi asutus, kus minu meelest ääretult kahtlase moega härrasmees pakub klientidele säilitamisteenust. Mis seisneb siis selles, et mõni inimesele oluline ese muudetakse säilikuks ja jäetakse riiulile vedelema.
Varsti püherdavad Iris ja müstiline laborant juba keldripõrandal ja Iris seob ennast uue töökohaga sõna otseses mõttes käsist ja jalust.
Filmi lõpule järgneb ääretult piinarikkas küsimuste ja vastuste veerandtund režissööri ning peaosatäitjaga. Piinarikas sellepärast, et nende juttu pole saali tagaossa absoluutselt kuulda. Siiski pajatatakse vist pikalt filmile aluse pannud Jaapani romaanist ja selle prantslaslikust adaptsioonist. Igal juhul - päris minu maitse järgi see õhtu polnud.