Poolsaartel

Eks me oleme jälle veidi vahepeal ringi luusinud. Huvitav oli sõita nii Paljassaare kui Kakumäe poolsaartel. Kaks ääretult erinevat kohta, seda küll.
Paljassaare haiseb nafta järgi, majad esindavad ilmeksimatut Kopli stiili ja elanikud samuti. Maa lõpu lähenedes möödud valvuriputkast, kust sind kahtlustavalt seiratakse. Ja jätnud mahajäetud ja purukspekstud majalobudiku seljataha jõuad Katariina kai juurde. Sealt avaneb jumalik vaade Pirita suunas. Aga ei maksa seda autost välja nautima minna. Kai ääres tundub aset leidvat kohalike noortekampade kokkusaamine. Parem minema siit ja ruttu.
Kakumäe on Paljassaare vastand. Tee peal möödud paarist tõelisest lossist (kaaslase arvates küll ainult korralikud suured majad) ja samasuguseid kerkib aina juurde mõlemale poole teed. Uhkel jalgrattateel kihutavad kohalikud rulluiskudega. Siia Kopli kambad juba naljalt ei satu. Mida poolsaare lõpule lähemal, seda kitsamaks läheb tee. Suured koerad jalutavad laisalt ringi. Võtku aega mis võtab, aga see kitsaski tee saab lõpuks otsa. Meri särab päikeselõõsas ja on imeliselt ilus. Külm, aga ilus. Pankrannikul on mõnus jalutada, kuid sisselangenud paelahmakad hoiatavad ka, et ohtlik. Järjekordse männi saatus tundub olevat otsustatud. Langeda kuristikku, mis muud.
Nii see päike seal Kakumäel särab:

Ja nii imekaunis on päikeseloojang kõledal Lasnamäel: