Üheksakümnendad

Ühel ilusal päeval käisin Kumus ja vaatasin seal seda kogutud kriiside näitust ehk siis üheksakümnendaid Eesti kunstis. Tuttav tunne tuli. Nostalgia-friik nagu ma olen - supsti oma mõtetes randusin sellesse ammusesse aega.
Aeg enne 96. aasta sügist ehk siis enne minu sukeldumist tööinimese ellu, koht palju hallim, aga kodusem Tallinn. Ja mina? Olen ma vahepeal muutunud? Enda jaoks mitte, teiste jaoks kindlasti. Mälestustest on saanud üksnes mälestuskillud - ja neid teile siia nüüd mõned poetangi.
1. Hirmkülm hilissügisene hommik. Vanalinna tänavad on paksu jääkorra all. Laia tänava õppehoones on kella kaheksane loeng taaskord ära jäänud. Kõnnin igavlevalt Viru hotelli poole, kell pole veel kaugeltki üheksa. Tänav on inimtühi, ei paista ühtegi turisti, pole ühtegi avatud kauplust, ei ühtegi säravat vaateakent. Taskus paks ports rublasid, mida pole kusagil kulutada.
2. Tšeburekibaarist Sõpruse kino kõrval jalutan Kunstihoone galeriisse. Loenguni on veel aega. Ja pärast loengut jään passima Raekoja platsile, mida ümbritseb politseilint. Metsikult külm tuul pööritab, vaikselt kogunevad inimesed. Autod voorivad kohale, neist astuvad välja ennenägematud ülikondades musklimehed, raadioaparaadid kõrvas. Ja tunnise ootamise järel lõpuks Ta Ise. USA asepresident Dan Quayle. Ta teeb külmal ja kõledal platsil ringi, auto kõrval sõitmas. Räägib väheste kodanikega, kes kohale vaevunud. Raekoja platsi äärsed majad on lagunenud. Raekoda ise must ja sünge. Olümpiamängude iluravist on möödunud tosin pikka aastat.
3. Keskpäev. Istume kursusekaaslastega "Punases" Laial tänaval. Üks keldriurgas, mida enam ammuilma olemas pole. Jubedad jõulutuled plingivad, seina ääres on mänguaparaat. Selline, mida tänapäeval vaid kasiinodes kohtab. Seljas on paksud kampsunid, kaelas sallid. Jahe. Viineripirukas ja õunamahl. M. räägib oma mängusõltuvusest. Tunnen ennast ütlemata koduselt. Istume seal tund tunni järel. Kusagile pole kiire.
4. Õhtud on linnas pimedad. Olen saanud endast võidu ja tahan vastavatud Von Krahli teatri ära näha. See olla midagi enneolematut siin riigis. Ongi. Soe, rahulik, väike teatrimaja, kus ei pea end pingul hoidma. Keegi ei tule siia lipsuga. Etenduse asemel esineb Eriti Kurva Muusika Ansambel. Rahvast on mõõdukalt - enamik samasugused hämmeldunud noored nagu minagi. Von Krahlist saab minu lemmikkoht.
5. Üks meie suurejoonelisi kursusepidusid, seekord kaheksakümnendate stiilis. Ärge küsige, kus see toimus. Ei mäleta. Küll meenub pinev, nädalaid kestnud valmistumine. Otsisime palehigis muusikat, riideid. Ja lõpuks tohutu suur pime saal kusagil puhkekompleksis linnast väljas. Viinakokteiliajastu. M. kassettmaki kõrval diskorit etendamas, parukas peas. Mina kusagil nurgas istumas ja vargsi ühte meie kursuse kena neidu jälgimas. Iga tema sõna tundub põnev. Aga muidugi pole ükski neist sõnadest suunatud mulle.
6. Istun kodus ja vaatan Soome pealt nelja hüppemäe võistlust. Varsti sõidutab K. oma vana Volvoga meid ühe kursaõe maamajja. Päev on külm, maja pole kuude kaupa köetud. Läheb tunde ja kulub palju puid, enne kui jope seljast saab. Õhtul on ahju ääres juba mõnus soe, vana grammofon tekitab nõukanostalgiat. Aga ahju äärde kõik ei mahu. Ööbin kütmata toas, jope seljas, saapad jalas ja suusamüts peas. Nii südamest pole ma vist ühtegi hommikut oodanud.
7. Taas ühes Laia tänava keldris taome paar tundi kaarte. Ja jutleme mingil tühisel teemal. Nagu ikka. Homme on iseseisvuspäev. Õue astudes tundub uskumatult soe. Lumi sulab. Nii vara pole kevademärke ammu õhus olnud.
Jah, selline aeg oli. Oli ja läks. Mõnikord igatsen neid päevi, kuid siis meenub meeletu üksindus ja äng, kui sind keegi tähele ei pane. Aga see aeg ja need inimesed jäävad minuga alatiseks. Ning mõnikord miski meenutab...