Saladuslik saar

Juhtub väga harva, et unenägu mul nii selgelt meelde jääb, nagu see täna juhtus. Tavaliselt lõpeb ta sel juhul halvasti. Nii ka täna, aga panen ta sellest hoolimata siia kirja.
Ma olen poiss, mul on ema ja isa. Me elame mingis suures linnas autoeelsel ajastul. Võib-olla 19. sajandil. Midagi viktoriaanlikku on kõiges me ümber. Isa kohtub kusagil mehega, kellel enda sõnul on mingi väga iseäralik riideese. Isa konsulteerib emaga: on see siis vaibatükk või lina - seda lihtsalt peab nägema! Salapärane mees elab koos oma naisega väikesel saarel keset linna. Saar on ümmarguse kujuga ja sellele pääseb üksnes paadiga. Ainult ühe paadiga. Miks on keset suurt ning räpast linna äkki selline täiesti looduslik oaas ja miks elab seal vaid üks paar?
Sõuame saarele ja leiame seal mingi omaette varjupaiga. Millegipärast on esitatud nõue, et peame saarel ööbima. Peagi läheme saareelanikele külla ja saame salapärast riidetükki näha. Mulle asi huvi ei paku, aga ema on sillas. Uitan hoopis mööda saart ringi ja saan aru, kui pisikene ta tegelikult on. Metsatukk, üks aas, väheke vett vahel ja juba paistab räpane linnahoov. Vahepeal näidatakse saart justkui filmis - helikopterivaatena.
Isal ja emal valmib plaan ilma ööbimata jalga lasta. Otsime ühe koha, kust kerge vaevaga läbi sumbata saab. Mõne puuhalu vette viskamise järel juba peaaegu kuiva jalga üle. Nii olemegi emaga tagasi linnas. Ema tellib mobiiltelefoniga meile kaariku järele (tol hetkel pidanuksin tagantjärele mõeldes aru saama, et tegemist on õudusunenäoga). Aga isa on kadunud. Kuni tuleb saarelt suure jooksuga, kohalik paar tihedalt kannul. Ta on väärtusliku riidetüki ära varastanud!
Pistame punuma, aga jälitajad on kannul. Võõras naine läheneb meile, üritan ema kõigest väest tema eest kaitsta. Tal on mudane käsi püsti, nägu hakkab vaikselt moonduma irvitavaks maskiks.
Sel hetkel äratati mind üles. Aga kuigi peagi magasin edasi hoopis teistes unemaailmades, jäi kirjeldatu imeselgelt mällu. Ja on seal praeguseni.