Poeedid

Oh jah. Mind painab tohutult endale antud lubadus igast PÖFF-il nähtud filmist siin kirjutada. Näinud olen neid juba päris rohkesti, aga näe siia pole olnud suuremat mahti kribada. Ehk ajapikku jaksan ja jõuan siiski. Kasvõi selleks, et endalgi nähtu natukene meelde jääks ja kusagile muljed talletuks. Filmide sisu kiire unustamise alal pole ju minule paraku vastast.
Aga kõigepealt tahaksin paari võrratut laulvat poeeti kiita. Üks elab Rootsis, teine Ameerikas.
Kui Bruce Springsteeni tänavuse plaadi lõpuks ostsin ja seda esimest-teist korda kuulasin, ei plahvatanud mu meeltes, ei tõmbunud nägu naerule. Pisut lausa igav tundus. Aga nüüd - neid Bruce'i jutustusi ehk umbes kolmandat korda kuulates - jõuab kohale, millise meistriteosega on tegemist. Nii pagana harva on viimasel ajal aega muusikasse piisavalt süveneda. Mõnikord tasub see süvenemine rikkalikult. Nii rikkalikult. Springsteeni "Devils & Dust" tõusis justsama nätaki mu aasta parimate plaatide sekka. No ennäe imet!
Rootslane Bo Sundström on mulle varasemast tuttav Bo Kaspersi Orkestrist. Tema plaadi haarasin Stockmannist hetkeotsuse ajel, enne polnud nende lugudega üldse tuttav. Ja nüüd olen pagana õnnelik! Ka Sundström on võrratu poeet, kes oskab oma jutustused imeilusatesse meloodiatesse valada. Ja "Skane" ("a" peal peaks siis see väike ümmargune ringike olema)- näe, jälle üks aasta muusikaelamusi.

Aga praegu: all i'm thinkin' 'bout is you, baby mmm all i'm thinkin' 'bout is you...