Tagasi Berliini

Pühapäev, 11.juuni


Lennukist välja astudes lööb vastu nägu pahvakas kuuma õhku. Täpselt nagu Londonis aastal 1995... ja umbes sama kuumaks kujunevadki need Berliini päevad. Tegeli lennujaam tundub pisikene, pole seal sisukaid poode ega ka kusagil õieti istuda. Jätame ta kiiresti selja taha ja sõidame bussiga kunagise Lääne-Berliini ärielu keskusesse Zoologischer Gartenisse ehk siis loomaaia kanti. Kohe silmame rohekollaste võltsjuustega inimesi. Brasiillased on linnas. Ja neid ei ole mitte vähe. Tänavad on saanud kolla-rohelise värvi.
Hotelli kaudu Alexanderplatzile. Seal asuvad kaks maamärki, mis nii tuttavad 80-te aastate saksa keele õpikutest. Koledavõitu ümmargune jurakas, mis näitab kellaaega maailma eri paikades ja muidugi see Saksa DV au ja uhkus: teletorn, mis Berliini kohal kõrgub. Hetkel muidugi jalgpallisümboolikaga varustatud, aga miskipärast roosa. (Jalgpallisümboolikat on muidugi kõikjal näha – kuhu iganes sa oma silmad pöörad. Igal reklaamil, plakatil, bussil ja kaupluste sisekujunduses on pall).

Sinna teletorni me pärast pikka ja kosutavat lõunasööki me lähemegi. Tahaks öelda ronime, aga selleks pole õnneks selles põrgukuumuses vajadustki. Liftipoiss vajutab nuppu ja märkamatult kiiresti oleme 204 meetri kõrgusel – mis sest, et kõrvad lukus kiirelt liikuvast liftist. Juba all on meile pähe määritud inglisekeelne audiogiid. Mis need rumalad turistid ikka oskavad teha, kui sulle midagi pakutakse.

Lõppkokkuvõttes oli see igati kasulik aparaat. Saime linna ajaloost paljugi teada.
Berliini teekond polnud 20. sajandil kerge ja pole raske seda märgata ka kõrgelt linna kohalt vaadates. Sõjast jäid vaid varemed ja hiljem üles ehitati sisuliselt kaks erinevat linna. Ühinemise järel on tehtud kõik võimalik selleks, et Ida ja Lääne vahel erinevused kaotada. Miljardeid on kulutatud ja linn on 15 aastat rohkem tohutut ehitusplatsi meenutanud. Tulemused on muljetavaldavad ja vähe on sealt kõrgustest silmates sellist, mida vana Ida-Saksamaaga seostada. Vahest Stalini-aegsed monstrumid kunagi diktaatori järgi nimetatud allee ääres või õudustäratav asbestimuuseum Vabariigi Palee, mis ikka veel keset linna seisab ja lõplikku lammutamist ootab. Muutus on märgatav isegi võrreldes pooleteise aasta taguse mälupildiga, kui esimest korda detsembris 2004 siia linna sattusime.
Lääne poole vaadates näeme Brandenburgi väravate ääres tohutut jalgpalli ja sinnapoole järgmiseks vaikselt suuna võtamegi. Kõigepealt jõuame muuseumide saarele, kunsti täis kivimürakate pesitsuspaigale keset Berliini. Vana sammaskäik, sambad täis kuuliauke. Sõja valusat mälestust on selles linnas igal sammul tunda. Kõik ikka selleks, et see kunagi ei korduks. Ja ehk tõesti... Sest tsiteerides koomik Eddie Izzardit tänases Guardianis: „Poliitika on nii igav, et ainult sõdimine suudab teda huvitavamaks teha. Aga sõjas saavad inimesed surma – ja see on halb. Euroopa Liidus arutatakse, vaieldakse, karjutakse. Aga üldiselt on igav. Siiski – keegi ei saa surma ja see on hea.“
Unter den Lindeni algus on sel kuumal pärastlõunal mõrvarlik. Päike lajatab täie jõuga ja pool liitrit külma jääteed tundub õnnistusena. Tore küll, aga paari minuti pärast on see ka läinud nagu vesi kerisele. Jõuame lõpuks puude varju ja lõõtsutame seal vähemalt pool tundi. Kollasärke on kõik tänavad täis. Mitte üksnes brasiillasi, ka rootslasi on suurel hulgal liikvel. Sest Rootsigi mängib peagi Berliinis. Kõik müügiputkad ja tänavakohvikud on varustatud lipukestega. Ja pole raske näha, mis on lemmikvärvid. Roheline ja kollane. Brasiilia.

Brandenburgi väravate juures kõrgub tohutu jalgpall. Sinna saab sisse ka ronida. Sees tabab meid veel meeletum palavus ja silma hakkab kuldne jalgpallikarikas. Seesama, mis 9. juulil meistermeeskonna kaptenile ulatatakse. Sealtsamast algab Fan Fest. Suured plasmaekraanid, kust iga mängu otseülekandes vaadata saab.

Lisaks muidugi nänniletid ja õlleputkad. Sel õhtupoolikul on Brandenburgi väravate lähistel väidetavalt 200000 inimest. Ja hetkel mängivad „üksnes“ Mehhiko ning Iraan. Lõpuks otsustame meiegi seal tasuta fännipeol ära käia. Brasiillased tantsivad oma päikesevarjudega, mehhiklased on lippudesse mähkunud ja lihtsad berliinlased lihtsalt istuvad laisalt ning rüüpavad õlut.
Kohe kõrval on endine müüriala. Kümnekonna aastaga on siia kerkinud uus parlamendihoone ja rida teisi valitsusasutusi. Nende vahel voolab vesi.

Õhtu lõpuks maabume Potsdamer Platzil. Veel üks värskelt valminud piirkond, kuhu on maetud miljardeid. Moodse arhitektuuri musternäidis Daimler-Chrysler kvartal. Aga tegelikult tahaks hoopis süüa ja juua. Pikk õhtusöök mõnusas tänavarestoranis? Miks ka mitte.
Pikk päev on õhtus. Meie kahetärnise hotelli tuba tervitab meid üllatuslikult teleri ja päris kenade vooditega.



Esmaspäev, 12.juuni

Hommikusöögi üle Berliini hotellis kurta ei saa. Ainult mingi veider toorsink tahab kurku kinni jääda. Selle eest puuviljakompott on metsikult maitsev. Kahel järgmisel päeval ta enam nii jumalik ei tundu – justkui lahjendatud versioon õigest.
Losse täis Potsdam on meie selle päeva sihtkoht. Meie kodune ettevalmistus on täiesti tegemata. Selgub, et sinna saab täiesti tavalise S-Bahni rongiga. Ei mingit eraldi piletiostmist. Kergendus. Otse Alexanderplatzilt Potsdami vaevalt poole tunniga.
Kohale jõudnud, veedame veidi aega raudteejaama raamatupoes. Kõik on saksakeelne! Ning Dan Brownil pole uut romaani ilmunud - lihtsalt saksakeelse Roomas toimuva raamatu pealkirjaks on hoopis Illuminati. Jaama eest saab trammiga linna. Sinna lähemegi.
Jalutame veidi ja oleme ühe roomakatoliku kiriku ees. Kõrval on turg. Kirikus vaatab vastu silt: meie torn on kaputt. Palun aidake. Kiriku interjöör ei ole katoliiklikult uhkeldav vaid hoopis selline südamlik – päris palju puitdetaile. Kohalik turg ei üllata millegagi. Ostame tükikese maitsvat rabarberikooki ja istume kiriku ette pingile. Pensionärid naudivad samas akordionimuusikat ning kuulutustetulbal tehakse reklaami Bachi-festivalile. Oleme avastanud killu Saksamaad, mida ei valitse jalgpall.

Aga päev on kuum ja seame parem sammud parki. Otsustame alustada sellest, kus asuvad kaardi järgi Marmorpalee ja Cecilienhofi loss. Losse ja paleesid on suurel parkidealal kümmekond – me ei loodagi, et neid kõiki näha jõuame. Teede vahel kõrgub rohi, linnud laulavad hullupööra ning vesi voolab kurgust alla. Mitu liitrit seda päeva jooksul joomegi? Neli vähemalt. Kõige hullem on miskipärast õhtul hotellis. Siis on kõige meeletum janu, kuni keha lõpuks sellest palavuses ringivantsimisest toibub.
Aga vahepeal oleme jõudnud remondis oleva igavavõitu Marmorpalee üle vaadata ning võimalikult varjulist metsarada pidi Cecilienhofi juurde kõndida.


Too on palju huvitavam eksemplar. Lossiks on seda küll palju nimetada, pigem selline Kesk-Euroopa stiilis suur maamaja. Sellist arhitektuuri leiab vist päris palju just Šveitsist, Austriast, Saksamaalt.

Silma hakkavad uskumatult vägevalt pitsidega ehitud korstnad ja aias linnuskulptuurideks lõigatud põõsad. Et Cecilienhofist korralikku pilti saada, peame kõrges rohus aasal kõndima. Kõik on seal justkui kodus – samad kõrrelised, hiireherned, ristikuliigid.
Järgmine eesmärk on Belvedere. See vajab kõndimist. Ja veel kõndimist. Ja siis mäest üles ronimist. Lõõtsutame, seome rätikuid pähe. Kohale jõudnud, avastame, et õige Belvedere asub vist hoopis Sanssouci pargis teises linna otsas. Ah, seda rumalat ja korralikult ette valmistamata turisti! Siiski leiame sealt mäe otsast kauni rohelise puudest kujundatud kaarkäigu.



Mäest alla tulles hakkame üksteise võidu kuumuse üle protesti avaldama. Tahame tagasi linna ja sööma. Ja eelkõige loomulikult külma juua. Leiamegi päris kiiresti õige bussi ja oleme uuesti Naunener Tori juures. Kõik Berliini transpordipiletid kehtivad ka Potsdamis. Imetore.
Istume seal Naunener Tori varjus kaua. Õige pea tajub kõrv midagi häirivat. Eesti keel! Berliinis ei kuulnud me seda pärast lennukit kusagil, nüüd siis aga Potsdamis on nad kohal.
Hiljem mööda Potsdami jalutades tekib tunne, et terved bussitäied brasiillasi on maabunud. Ja tõenäoliselt see täpselt nii ongi. Paljudel on seljas omanimelised koondisesärgid ja mitmel kaelas akrediteerimiskaart. Küllap kohtame täpselt sama seltskonda ka homsel MM-mängul. Aga pole meil jõudu nendeks Potsdami poodideks ega ka mitte kohalike Brandenburgi väravate juures (jah, ka siin on sellised) toimuvaks jalgpallipeoks. Tahame Sanssouci lossi enne ära näha, kui lõplikult närtsime.
Sanssouci park on tohutu maa-ala, mille algusest lõpuni läbimine võtab tunde. Loss ise kõrgub kuueastmelise viinamarjaistanduse kohal, prantsuse stiilis pargi südames.

Kõrval on kaks täpselt ühesugust abihoonet: külalistemaja ja pildigalerii. Ühte neist pidasime kõigepealt Sanssouciks endaks, sest esiteks viis sinnani uhke labürint ja teiseks olime me rumalad ettevalmistamata turistid. Sanssouci enda ees on tohutu päikeses kümblev väljak purskkaevude ja antiikstiilis skulptuuridega. Kuumal suvepäeval oli turiste õige hõredalt märgata, aga küllap otsisid nemadki kusagil palavuse eest varju. Lossi sisse pääseda me isegi ei proovinud, sest sinna pääsebki iga päev vaid umbkaudu paar tuhat inimest ja piletid müüakse juba hommikul.
Belvedere jäi leidmata ja edasine jalutuskäik pargis jääb järgmiseks korraks. Meid ootas pikk reis tagasi Berliini ning hotelli puhkama. Jõud sai lihtsalt otsa.
Õhtul võtsime veel jalad alla ja sõitsime Alexanderplatzile. Seal roosa teletorni all ja muidugi jalgpalli vaatava rahvusvahelise seltskonna kõrval sõime maitsva õhtusöögi.

Teisipäev, 13.juuni

Mängupäev. Jälle üks kuum päikeseline hommik. Otsustasime tegutseda kiiresti kuniks jätkub hommikust jahedust. Hommikusöök söödud, asume teele vana tuttava Zoologischer Garteni poole. Eesmärgiks kuulus Berliini loomaaed. Kohale jõuame täpselt kella üheksaks, täpselt koos esimese lastegrupiga. Nood lapsed ja nende samasugused sõbrad saadavad oma vadistamise ja hüüetega meid terve hommikupooliku, meie põgenemas selle kära eest, hiljem loobudes – neid on liialt palju ja kõikjal. Lastel on loomaaias isegi oma mänguväljak – täpselt karude elukoha kõrval. Millega need vaesed loomad küll selle kärarikkuse ära on teeninud, mõtleme.
Berliinis on loomade kasutuses suured ja ilusad alad. Kohe sissepääsu juures tervitavad sind elevandid. Näiliselt nii lähedal, et lausa puudutada võiks. Tegelikult siiski silma eest varjatud kraavi ja aiaga, peidetuna heki taha. Elevantidel on tavapärased hommikused toimetused pooleli: londiga enda liivaga üle kallamine näiteks või siis väike suplus lombis.
















Paljudel loomadel on Berliinis oma kaljud ja koopad, orangutangid saavad rippuda, jääkarud vaatavad oma varjualustest jälestusega seda päikeselist suvepäeva. Jääkarud, jah. Kus me neid elukaid alles otsisime! Aimamata, et nad just siinsamas nurga taga peesitavad.
Kaugelt õnnestub korraks silmata ka pandakaru. See häbelik olevus ei näita ennast hea meelega. Aga pilt jääbki tegemata. Küll jäävad fotosilma ette pingviinid, hülged ja lõvid, kes muidugi kuumal päeval uinakut tegemas.
Kolm tundi tundub meie jaoks liig. Täname õnne, et varahommikul kohale jõudsime. Keskpäevane päike tundub täna eriti talumatu. Kusagilt satub näppu 3D kino reklaam, mis asub Potsdamer Platzilt. Otsustame põrgupalavuse eest sinna põgeneda ja vaadata filmi Punasest Planeedist. Marsi-uuringutest, nagu selgub – sisuliselt küll NASA promofilm, küll täitsa tore ja huvitav. 3D kino on meie mõlema jaoks uus kogemus. Kinosaal on varustatud ekraaniga, mis püüab katta kogu sinu nägemisulatuse. Üleval, all, paremal, vasakul, igal pool näed filmi. Saali trepid on järsud – sa istud justkui seina peal ja film on igal pool sinu ees ümber. Meid häirib uudis, et filmil inglisekeelset tõlget pole. Aga kuidagiviisi saab ka saksa keelega hakkama. Eriti kuna filmi peamine osa on uskumatud, muidugi enamasti arvutis valmistatud, kaadrid Marsist. Just nagu NASA robotid Opportunity ja Spirit seda nägema pidid oma üksildasel kõrberännakul. Kunagi lähevad sinna järgmised inimkonna saadikud ja leiavad need tublid tööloomad kuskilt jäärakust. Liialt tolmustena, et päikesepatareide toel edasi liikuda. Kuid ehk ärkavad nad peale tolmulapi puudutust taas ellu...?
Sealsamas Potsdamer Platzil asub suur Arkaadia nimeline kaubamaja. Jalgpalliekraane täis loomulikult. Ostan plaadipoest värske Saksa roki kogumiku. Või mis plaadipood see ikka on – tänapäeval on DVD-d, arvutimängud ja muu taoline träni muusika pea täielikult kõrvaldanud. Ühes nurgas veel midagi natuke siiski leidub.
Lõunat sööme sealsamas kõrval aasia roogadele spetsialiseerunud välirestoranis. Vist reisi kõige kallim söögikoht, sugugi mitte kõige maitsvamate toitudega seejuures. Kõrvallauas on grupp hispaanlasi. Jalgpallifännid muidugi – nende koondis mängib homme siinsamas lähedal Leipzigis. Need hispaanlased ei räägi pea sõnagi inglise keelt, saksast rääkimata. Ettekandja saab vaevu käte abil hakkama.
Tagasi hotelli sõites näeme juba brasiillasi ja horvaate vastassuuna rongides. Hinge närib kahtlus, kas me mitte Olümpiastaadionile sõitu liiga hiljaks ei jäta. Kui lõpuks Heinrich Heine tänava metroojaamast staadioni poole teele asume, on mängu alguseni vähem kui poolteist tundi. Vaidleme, kes minna S-Bahni või U-Bahniga. Otsustame viimase kui nn ametlikku MM-liini kasuks. Just nii nad ennast reklaamivad. Alexanderplatzil on rong tühi. Ja imekombel pea tühjaks ta jääbki! Meie vastas istub oma näo punavalgeks värvinud horvaat, lipp käes ja mängupilet kaelas. Kõrvalistuvad mehhiklased teevad temaga juttu: ega juhuslikult piletit üle ei ole? Kõik tahaksid sinna staadionile pääseda.
Olümpiastaadionile tuleb oma pool tundi sõita. Kohale jõudes võtavad sind vastu sajad inimesed plakatitega: ma vajan piletit. Lõpuks saad aru, et oled jõudnud massiüritusele. Kümned turvakontrolliväravad, staadioniesine paksult rahvast täis. Brasiillasi tundub siin olevat mustmiljon. Paljud vist küll hoopis Brasiiliat toetavad sakslased. Oleme juba otsustanud Horvaatia poolt olla.

Vett kulub siin palju, selge see. Pudelit staadionile kaasa võtta ei tohi, vett müüakse suurtes pooleliitristes plastmasstopsides. Kolm eurot tops pluss veel üks euro pandiks, et saa topsi neile tagasi tooksid. Metsik hind. Sellest hoolimata ostame lõpuks kolm topsi. Janus olla ei taha.
Staadionil leiame õige sissepääsu peaaegu kohe. Tõused trepist üles ja alles siis avaneb sinu ees staadionikatel ise. See on tõeliselt võimas vaatepilt!

Kõik on juba kohal, oleme üks viimaseid saabujaid kuigi mängu alguseni on veel kakskümmend minutit. Sellepärast siis rong nii tühi oligi! Muusika rõkkab, teadustaja hääl on hirmkõva. Õigele kohale pääsemine polegi nii lihtne. Lõpuks sinna trüginud, avastame, et otse meie ees seisvad kaks Brasiilia särkides tegelast ei mõtlegi istuda. Õnneks nad mängu ajal seda ikkagi teevad.

Staadionimeeleolu on raske kirjeldada. Sa tunned, et oled osa millestki suurest. Publiku laulud, hüüded, isegi ohked on uskumatult tugevad. Publiku ootusärevust enne mängijate saabumist tunned iga kehapooriga.

Ja kui nad lõpuks tulevad, läheb tõeline melu alles lahti. Brasiilia trummarid siinsamas kõrval asuvad tööle. Tohutu suur Brasiilia lipp asub üle publiku peade teele. Siinsamas kõrval kisab sakslane ennastunustavalt Ronaldinho, Ze Roberto iga kord kui need mehed palli puutuvad. Vastas, siit kaugel eemal võtavad horvaadid oma laulu üles. Kõik tundub nii uskumatult sõbralik. Ei mingit vihameelsust väljakul ega ka mitte publiku hulgas. Parem meeskond võitku!

Mängu ajal on huvitav jälgida, kuidas turvamehi väljaku äärde aina juurde tuuakse. Sellest hoolimata pääseb teisel poolajal üks horvaat pealtvaatajate seast väljakule. Ta on rõõmust hullumas, võtab ühel oma meeskonna mängijal põlvede ümbert kinni. Siis talutatakse ta minema. Pärast loeme, et trahv väljakulejooksmise ees võib ulatuda kümnete tuhandete eurodeni. Horvaatidel on õnnestunud turvakontrollist läbi saada ka mõned tõrvikud. Need läidetakse mängu lõpu eel. Õnneks meist kaugel eemal.

Mäng saab uskumatult kiiresti läbi. Ometi tahaks, et see hetk peatuks. Nii põnev on seal 72000 inimesega koos olla. Aga juba ongi Brasiilia võitnud. Laulud on lauldud. Kuidas see siit minema pääsemine küll õnnestuda võiks? U-Bahni jaama jõuame päris kiiresti ja juba teise rongiga minema. Kiiremini, kui oodata oskasime. Hotelli judes oleme rampväsinud kuid õnnelikud – milline elamus see ikka oli!

Kolmapäev, 14. juuni

Hommikul pakime oma asjad ja sõidame Zooloogischer Garteni – lootuses et seal mõni hoiukapp vaba on. Meie imestuseks on seal pea 10 korda enam neid matkajatele väärtuslikke kappe kui Alexanderpaltzil. Igatahes tuleb see tuleviku tarbeks meelde jätta.
Tänavad on tühjad – kohalikud on tööl ja fännid puhkavad eilsest peost. Mitte ühtegi kolla-rohelist pole tänavatel liikumas. See on peaaegu veider, sest oleme nende päevade jooksul brasiillaste energilisuse ja laulu-tantsuga harjuda jõudnud.
Meiegi ei leia eriti midagi põnevat tänavaäärsetest kauplustest. Võtame koti, leiame oma bussi ning võtame ette pika sõidu Tegelisse. Juba aegsasti, et mitte korrata eelmise korra närvilist tundi, kus me polnud üldse kindlad, kas lennuki väljumisajaks ikka jõuame Schönefeldi lennujaama. Seekord läheb kõik ladusalt – üle tuleb elada ainult pikk jorutamine, kuni lõpuks hilinemisega algab check in ja lõpuks ka lennukile minek. Ja juba 2 tunni pärast – tere, armas Tallinn!