Kirg

Esmaspäeval algab Wimbledoni tenniseturniir. Et ta mul täiesti vuti MM-i varju ei jääks, tegin 20-dollarilise väljamineku ja loodan, et õnnestub mänge arvutist otseülekandes vaadata. Sellist teenust võistluse koduleht igatahes pakub.
Selleks, et tennisemängus võita, peab lisaks oskustele olema ka midagi muud. Nimetame seda kuidas iganes: kirg, tahe, pühendumus. Sest lahing (kui just pole tegemist paarismänguga) käib tennises üks ühe vastu. Mitte kedagi pole, kellele selles võitluses toetuda. Peale viha vastase suhtes. Väljakul oled sa üksi.
Muidugi pole tennis minu jaoks enam see, mis kunagi. Lapsepõlve tšempionid olid ikka hoopis teisest mastist, kui need tänapäeva omad. Küllap see on paratamatu. Eks ma fännaksin paarkümmend aastat nooremana praegu südamest Rafa Nadali. Seda absoluutselt pühendunud, kompromissitut võitlejat.Tänane The Times pakub aga imetoreda loo kunagisest USA tähtmängijast Jimmy Connorsist. Temas oli kirge. Mäletan hästi tema metsikut võitlust omaenda kehaga, kui mees lähenes juba neljakümnele. Ja kui ta siiski lõpuks mängimast loobuma pidi, ei suutnud miski tennisemängu asendada. Jimmy oli ainult tenniseplatsil tema ise. Kirglik võitleja.