Kotka džäss

Soome film "Keisarikunta" meeldis mulle eelkõige oma ülimalt sooja meeleolu pärast. Viiekümnendate süütus õhustikus tundus Kotka sadamalinn ühe vägagi mõnusa paigana. Laevad tõid linna tuulepuhanguid välismaailmast - põnevaid plaate, džässi ja bluusi laulvaid tumedat karva madruseid kaugelt Ameerikast. Filmi keskmes olev sõpruskond noori muusikuid ostab ära allakäinud kohviku ja teeb sellest üheks suveks päris omaneda džässiklubi. Hea äri, aga muidugi inimsuhete kalli hinnaga.
Soome telekaga üleskasvanuna on mul vana suhe sealsete filmidega. Soomlaste filmikeel on nukralt põhjamaine, viinaaurune, aga mõnikord nii hell ja hooliv. Ja "Keisarikunta" on täpselt kõike eelmainitut. Soome kriitikud ise on küll öelnud, et sellist rämedat ja lõbusat elu seal maal tollal küll ei elatud. Isegi mitte maailmalinn Kotkas. Aga ausalt öeldes see mulle kui vaatajale eriti korda ei lähegi. "Keisarikunta" on lihtsalt selline toredalt rulluv meelelahutus. Ja naispeosa mängiv Maria Ylipää pealegi vägagi kena noor naine. Väidetavalt on filmil ka teatud ajalooline tagapõhi: näidatakse meile siin päriselt elanud inimesi ja olemas on olnud ka see Soome oludes erakordne džässikohvik Fennia, mida filmis kujutatakse.
Kõigele lisaks on Pekka Mandarti teos muidugi suurepärane muusikafilm. Siin kõlab tõesti head viiekümnendate džässi, suuresti vist filmis esinevate näitlejate enda esituses.