Kuramus küll...

No mida muud sa selle peale ikka ütled. Eile õhtul Monte Carlos sai Luis Garcia juba mängu teisel minutil vigastada. Vajus nädalateks laatsaretti Milan Barosi ja Djibril Cisse kõrvale. Liverpooli haigetuba saab varsti suurem kui tervete meeste arv treeningul. Ja seejuures peaks veel mänge võitma ja liigades konkurentsis püsima. Lootusetu.
Jube on olla "vale" jalgpallimeeskonna andunud poolehoidja. Millal ometi kord tulevad jälle paremad päevad?

Vaikus palun lõpetada.

Muuseas on nii, et selles blogis ilmuvaid tekste võib kommenteerida, pakkuda lisainfot, vihaselt kirjutajat sõimata, mida iganes. Täiesti lubatud. Ma vaatan, et keegi seda värki siin ikka loeb, aga mitte sõnagi ei paota. Sellepärast ütlen.
Libedat talve kõigile! (sest kuratlikult libe ta meil siin on...)

No Future

Jõudsin lõpuks eile õhtul Von Krahli seda paljuräägitud Sex Pistolsi etendust vaatama. Ainult võltsid jäävad ellu. Pealkiri vale, sisu kehvake, aga ikkagi elamus. Von Krahli trupp ei vea kunagi alt.
Etendus kahjuks mõnikord veab. See mida meile näidati, ei olnud ju Punk. See ei olnud isegi mitte Sex Pistols. Või tegelikult Pistols oli küll, näitlejate poole pealt pea täiuslik isegi, aga Pistolsi lugu polnud see mitte. Sest Sex Pistols nagu ka Punk ei olnud tegelikult ei toolide lõhkumine, toiduga mängimine, oksendamine ega surm. Vähemalt mitte esmajoones. Esmajoones oli see ikkagi vastulöök Briti 70-te aastate hallile ja lootusetule reaalsusele. Kui Johnny Rotten laulis: No Future for Me!!!, siis mõtles ta seda täiesti tõsiselt. Temasuguste jaoks polnudki tollasel Inglismaal tulevikku. Või kui oligi, siis kusagil tehasetöölisena või kaevanduses. Paraku peagi selgus, et ka seda mitte. Sest tööstusajastu oli lõppemas.
Seda kõike me Krahlis ei näe. Nagu ei näe me ka John Lydoni (Rotteni õige nimi) kahtlematut geniaalsust. Temast on tehtud samasugune mõttetu debiilik nagu sõber Sid Viciousist. Sid saabki üsna teenimatult etenduse peaosaliseks, sest Pistolsis ta seda ei olnud ju. Täiesti teisejärguline tegelane oli. Skandaalne küll, aga see ka kõik. Nina Hagen kah Pistolsis ei olnud, kui keegi ei tea. Elas kusagil Saksa DV-s siis alles. Aga ma saan aru, et trummar Paul Cook oli bändi nähtamatuim liige ja tema asendamine naisega polnud ju halb üldse mitte.
Näitlejate kohta mitte ühte halba sõna. Pistolsi poosid olid pea täiuslikult avastatud, laulud jõhkralt toredalt eesti keelde pandud, naeru ja nalja kui palju. Piisavalt roppust kah.
Teater nagu teater olema peab minu jaoks. Mitte lõputu enesekordus, nagu tavaks, vaid pidev omaenda piiride otsimine. Avastamaks, et piire polegi. Minu moodi teater.
Aga keda Punk huvitab, kuulake neid Pistolsi kolme-nelja geniaalset singlit. Sõnu ka. Ja eelkõige kuulake The Clashi ning lihtsalt lugege sellest ajastust. Avastate ruttu, et polnud ta üks lõhkumine ja joomine midagi. Vähemalt mitte ainult.

Smilers ei mõista rokkarielu

Postimees Online pajatab:
Pärnu Kuursaalis viskas purjus 34-aastane Inga ühe Smilersi pillimängija pihta joogiklaasi, mille peale kogu bänd pillid kokku pakkis ja ära läks.
Pärnu politsei pressiesindaja ütles Raadio Pärnule, et politsei algatas väärteomenetluse, Ingat saab karistada aresti või kuni 6000 kroonise rahatrahviga.
Sajakroonised piletid müüdi pettunud külastajatele tagasi.
Eelnevast võib üksnes järeldada, et Smilersi vennad pole kunagi näinud filmi "Blues Brothers" ega mõista muusikuelu olemust. Muidugi võib ka Kuursaalile soojalt soovitada lava ette kalavõrk püstitada.

Soos käisin

Soos käisin üleeile. Igasugu imeasju nägin. Linnupesa oli mahalangenud puude vahel. Koprad olid terve suure kasetüve läbi närinud. Vetruvat, lirtsuvat maad tundsin jalge all. Tegin kallist imelilusa pildi. Suur koerakutsikas Nato oli metsikult ülemeelik.
Nüüd tahaksin sinna tagasi. Linnas on lärmakas, hall, masendav. Ei leia endale kuidagi asu. Kodus müttavad igasugu meistrimehed, teevad köögiremonti. Nad on hirmus targad ja tublid, aga mina ei tea sellest ehitusasjandusest mitte midagi. Tean ainult, et boilerit ei ole ikka veel. Ja see on paha paha paha...
Tegelikult ootan juba jõule. Vähemalt teistmoodi. Igapäevane hallus tapab.

Veel neli aastat valu ja pisaraid.

Niisiis Bush võitis. Muuhulgas Eesti Päevalehe parempoolsete ajakirjanikest ajuhiiglaste suureks rõõmuks. Nüüd on rahu Maal ja kõik korras.
Või kas on ikka? Keegi võiks madalal Maarjamaalgi aru saada, et asi ei ole enam Bushis. Asi on teatud mõtteviisi ja ideoloogia triumfis maailma mõjuvõimsaimas riigis. See ideoloogia on sõjakas, muu maailma suhtes ükskõikne, upsakas ja neetult enesekindel. Relv, piibel ja dollaripakk on selle mõtteviisi sümbolid. Need jõud valitsevad nüüd USA-d absoluutselt. Vabandust, aga minu meelest on see hirmus.
Ja Eesti poliitikud ja poliitilised kommentaatorid oskavad ainult koogutada ja kaasa joosta. Näiteks Rootsi peaminister Göran Persson ei varja seda, mida enamus eurooplasi sellest kõigest tegelikult mõtleb.
Lihtsalt mõned stsenaariumid, mida vabariiklaste üleüldine ja absoluutne võim kaasa võib tuua:
1. Bush ja tema sõbrad teevad kõik, et saada oma võimu alla vabade õiguste viimane kants USA-s - ülemkohus. Vanad ja väsinud liberaalidest kohtunikud peavad taanduma, nende asemele astuvad neokonservatiivid lõpetavad vaba abordiõiguse, teevad kõik, et vähendada vähemuste õigusi ning suurendada kristliku kiriku rolli ühiskonnas.
2. Kongressi metsiku enamuse toel viiakse lõpule senise sotsiaalhoolekande süsteemi hävitamine. Suurte maksuvähenduste tulemusena suureneb lõhe rikaste ja vaeste vahel aina enam ja keskklass seotakse käsist-jalust vabariikliku partei külge.
3. Planeeritakse uus ja uhke sõjakäik niipea, kui olukord Iraagis peaks lahenema. Armeel ja relvatööstusel peab tööd olema ja raha jätkuma. Võimalikud sihtmargid on ilmsed: Iraan ja Põhja-Korea.
Eurooplased teevad õigesti, kui eemalduvad võimalikult palju sellest hullusest seal. Mõnede kommentaatorite naeruväärne jutt, et Bushi poliitika muutub nüüd "pehmeks ja sõbralikuks" ja maailmarahu on vaid nurga taga, on lapse lalin. Need, kes Bushile selle võidu tõid, nõuavad nüüd administratsioonilt vastutasu. Ja seda tasu maksame me lähiaastatel kõik.