Sherlock, Nato ja päikesepäevad Lutsu turismitalus

Sädeleb & sätendab


Kiisukäpaline


Elegants: Sherlock oktoobris 2005


Meenutus: Sherlock juunis 2005


Nato & Sherlock

Päikeselise nädalavahetuse tumehall lõpp

Nii me siis vurasime eile õhtul kahekorruselise bussiga Tartust Tallinna poole. Olin just väikesest uinakust ärganud ja vaadanud, et oleme juba Kose-Ristis. Buss rappus koledal kombel, kihutas vist päris hullusti. Äkki pauk. Esimene mõte - kumm lõhkes. Aga vaid sekundiks oli selline tunne. Kohe tõusis õhku paks hallikas suits. Buss saadi pidama, oma asjad suutsin kuidagiviisi kaasa haarata ja uksest välja. Nende kümnekonna sekundiga jõudis suits vaikselt lämmatama hakata juba. Õnneks alumiselt korruselt pääsemisega polnud vaja kaua oodata - ülevalt tuldi alla mitu minutit.
Mingit otsest paanikat ei olnud, aga meeldiv tunne ka nüüd mitte. Õues külma käes läksid jalad veidi nõrgaks küll. Mõtlesime algul, et vist läks buss põlema jälle. Eelmise aasta suvel sai üks selline lugu juba läbi elatud. Aga seekord polnud leeke kusagil näha. Bussijuhi, kes nagu peata kana natuke aega ringi jooksis, väitel läks hoopis millegipärast vahtkustuti lahti. Asjatundjate väitel peab aga tegemist olema pulberkustutiga. Ma ei tea, kuidas selline asi niimoodi lihtsalt juhtuda saab. Salong oli tõepoolest paari hetkega paksu hallikat suitsu täis. Samas ei puudunud ka kõrbelõhn.
Viie minuti pärast olime bussis tagasi ja jõudsime ilma edasiste intsidentideta Tallinna. Aga mõtlema see vahejuhtum natukene pani. Sugugi mitte iganädalase reisijana juba teine selline juhus, et pead maanteel bussist välja kobima, endal hea meel, et veel elus ja terve. Huvitav, kui tihti sääraseid asju siis veel tegelikult juhtub? Arvatavasti päris tihti. Ohutus ja turvalisus ilmselt bussifirmade jaoks esikohal ei ole. Reaalse põlengu korral poleks eile õhtul küll kõik bussist ohutult välja jõudnud. Ülemiselt korruselt ainsast trepist allaronimine võtab ikka täiega väljamüüdud bussis mitu head minutit.
Ainsakas jääknähuks sellest pimedast hetkest - kui tolmukorraga kaetud riided välja jätta - oli hullem peavalu. Mis alles nüüd taanduma hakkab.

Ka röövitud kunst on äri

Oslo Edvard Munchi muuseum müüb lauamängu,
mille teemaks Munchi kuulsa "Karje" varastamine. Mängu ostja võib üritada röövlid kinni püüda - muuseum ja Norra politsei pole huvitaval kombel sellega hakkama saanud ja maailmakuulus teos on praeguseni kadunud.
Aga niikaua kui muuseum teost ennast külastajatele näidata ei saa, võib ajaviiteks külastajatele lauamängu müüda. Äri ei tohi katkeda!

Lasnamäel

Ma pole ammuaega Lasnamäel pikemalt peatunud. Tegelikult satun sinna nii harva, et oleks nagu hoopis võõras linnas külas. Aga täna sai ühes sealses 9-korruselises tornis käidud. Kenasti remonditud õdus korter. Pisut steriilselt üheülbane ja seetõttu harjumatu minu jaoks muidugi. Elan ju ma siin metsikus segapudrus, mis euroremonti uneski pole näinud, tuul ulgumas läbi kaheksakümneaastaste puuseinte. Kodusem muidugi kui kast kivikõrbes. Minu jaoks. Enamiku arvates tõenäoliselt õuduste tipp.
Aga õhtut Lasnamäel täitis paljude valjuhäälsete inimeste võidukarjumine, mis mind ajapikku metsikult väsitab. Nagu ikka. Kunagi mind ju väga häiris see, et ma ennast seltskonnas kuuldavaks ei suuda teha. Nüüd olen ammu leppinud. Kohal viibida on siiski huvitav. Inimesi on ju huvitav jälgida - nende näoilmed ja miimika on tihti palju kõnekamad kui need pidevalt korduvad jututeemad.

Aga uneaeg juba ammu...

Roosad pilved

Tänases miinuskraadises hommikus sädelevad roosad pilved kollaka päikesevalguse ja sinise taevaga koostöös nagu mingid imeilmutised. Millega küll on see murtud linn ära teeninud midagi nii ilusat?

Lapsena...

Ühel õhtul tuli see kõik äkki meelde jälle. Üksikud silmapilgud lapsepõlvest, mis mällu on püsima jäänud. Ja vähehaaval tekibki ajus üldpilt ajast, millal kõik oli teistmoodi - avaram, helgem, selgem, valgusküllasem.
Kodu tundus palju suurem ja soojem. Mäletan, kuidas väike lapike vaba põrandat jättis lapsele mulje tohutu suurest mänguplatsist. Ja alati oli seal nii palju valgust! Rõduuks või aken oli alati avatud ja päike voolas sealt sisse, tehes ruumi nii avaraks.
Nädalavahetusel mängis alati lintmakk. Või vähemalt raadio. Muusika oli alati kaaslaseks, tihti üheks mänguelemendiks lausa.
Ja pühapäevahommik suures heledas avaras köögis. Emal ees see nii tuttav punane põll, kus vist mingid olendid peal. Ei mäleta enam täpsemalt. Aga selle põlle tunneksin ilmekimatult ära. Justkui oleks eile, kui ma seal tema kõrval seisan ja jälgin, kuidas pannkoogid valmivad.
Ja kuidas ma varasel laupäevahommikul isa töölaua juurde hiilin, uksed vahelt kinni panen ja hakkan selle igivana Eesti-aegse kirjutusmasinaga klõbistama. See on ainus aeg nädalast, kui seda aparaati puudutada julgen!

Kui pikad tundusid päevad toona. Ja kuidas absoluutselt vahet polnud, kas on suvi, sügis, kevad või talv. Ikka oli tore, ikka oli soe. Iga päev oli eriline.
Vähemalt nädalavahetustel.

Nii tihti igatsen tagasi seda soojust ja turvalisust. Täiskasvanu jaoks seda enam pole. Igaveseks kadunud.

Halb päev

Täna on halb päev.
Sellest hoolimata, et päike paistab ja inimesed naeratavad.
Ikkagi tundub olevat üks neid päevi, kui tunneli lõpus valgust suurt ei paista.
Udukogu olen täna, endassetõmbunud ja õnnetu.
Täna on selline päev, et ei aita isegi rock'n'roll.
Masendav.

Kõhuvalu, unetus ja kohukesed

Külm ja tuuline pühapäev möödus hallis udus ja tänane seda enamgi veel. Jube valimistulemus lisatuna täielikule võimetusele magama jääda. Miljon juttu sai vist öö jooksul ära räägitud ja miljon korda ohitud ja puhitud. Und ei ole ja kõhus pöörab. Kaaslasel pea sama mure. Vastu hommikut sai paariks tunniks sõba silmale ikka. Palju abi sest muidugi pole.

Vana tuttav valimisjaoskond Nõmmel oli eile kah hall ja lootusetu. "Ette teada" tulemus jättis inimesed koju. Mis siis, et tagantjärele tarkusena - kui vaid mõni tuhat eestlast oleks siin Tallinnas veel vaevunud... Mina kirjutasin sedelile ühe volikokku pääsu lootuseta luuletaja numbri ja pöördusin minekule.
Paar pensionäri arutasid seal koridoris veel, et kas sai ikka õige number nüüd üles kirjutatud. Et ihaldatud rahaline preemia ikka kindlasti laekuks. Küllap sai ja küll laekub.

Oleks siis täna veidi vähem hall, veidi vähem kõle, veidi vähem tuuline päev. Võta näpust.

French ja Koulu

Ega ma Eesti kirjaniku raamatut tihti kätte ei võta tõesti. Indrek Hargla "French ja koulu" tuli siiski osta ja võimalikult ruttu läbi lugeda. Tegingi seda enda jaoks tavatult kiiresti. Niivõrd intrigeeriv oli tundunud Päevalehe Arkaadiast (vist) loetud arvustus.
"French ja Koulu" ongi üks metsikult vahva seiklusraamat. Positiivne ja elujaatav. Lootusrikas ja inimesse uskuv. Kui tavatu eks ole.
Tegevus toimub ühes omapärases riigis nimega Eesti...oih, vabandust - Maavald muidugi. Dirizhaablid lendavad, mobiilid tossutavad, püha toidune kartul, must leib ja kama on au sees. Saunast ja rammumimest rääkimata. Libahunte ja nõidu leidub ka, kui neid vaja peaks minema. Raamatu peategelane on rahvalaulikust salaagendi ja ränduri vapper burgundlasest ori. No mis hing ikka enam saab ihaldada? Ah jaa, unustasin - selles raamatus jõuab isegi Lümpja kodumaa pinnale. Uskumatu, aga tõsi.
Aga mis ma ikka ümberjutustust teen. Minu jaoks oli see igatahes üks kaasakiskuv ja lõbus lugu, mida kindlasti veel mitu head korda üle loen. Ja tõesti soojalt igaühele soovitada julgen, kes fantaasiakirjandusest lugu peab.
Maavald on ikka üks mõnusalt omapärane ja kodune paik. Unikaalne, uhke ja vaba. Üllatus, üllatus sõbrad - täpselt samasugune on ka meie kallis Eesti! Kui me vaid pisut pingutame ja mõnikord oma nabast kaugemale vaatame.

Pühapäevarokk

Pühapäeva õhtul külastasin elus teist korda säärast jubedat musta kasti nagu Rock Cafe Tartu maantee. Metsikult ebaesteetiline koht, mis aga õnneks sunnibki täiega muusikale keskenduma.
Vanahärra Bill Wyman oli terve rea sõpru kokku kogunud ja karavan vallutab nüüd Euroopat mõnusa bluusi ja rokenrolliga. Võisteldes kahtlemata omajagu Ringo Starri või Jools Hollandi sarnaste staaridepuntdega.
Sümpaatne kontsert oli. Muusikud olid tõelised virtuoosid ja mängisid külmavõitu Eesti publikust hoolimata nagu arust ära. Kitarristid Andy Fairweather-Low ja Albert Lee suudavad tõesti imelisi helisid toota. Eriti mõnusa mulje jättis tavaliselt Eric Claptoni bändis mängiv Andy. Vanas bluusis Bright Lights, Big City andis mees endast tõepoolest kõik. Oi beibi see oli õhtu kõrghetk!
Mõnusat vaheldust pakkusid üürgavad saksofonid ja võimsate häältega soulimees Eddie Floyd ja soulidaam Beverly Skeete.
Bill Wymanil endal oli enamasti mõnus muie näol, kui ta seal ringikalpsavate vanemate härrasmeeste seas seisis ja rahus bassi plõnnis. Ilmselgelt on see mõnusam elu kui Jaggeri ja Richardsi lõputus meediamelus ringelda.
Tore on mõnikord rokkida. Väga tore.

Nüüd läheb madinaks!

Oh seda uperkuuti küll, tänane õhtu ja tulev kolmapäev on selle sügise kõige olulisemad jõukatsumise alal. Terve maailma särasilmsed noormehed Togost Usbekistani ja Kostariika kaudu Iiri randade ja Eestini välja lähevad viimastesse lahingutesse jalgpalli MM-piletite pärast. Nojah - eks mõned täisöönud ja ükskõiksed miljonärid on kah palli tagumas, aga neid on tühine vähemus.
Meie Eesti omad poisid on täna Slovakkias ja kolmapäeval Luksemburgis ning kuigi meie MM-koht on püüdmatusse kaugusesse libisenud, võtavad nemadki osa sellest üleilmsest vutipeost. Vähemalt need kaks päeva veel.
Nii et õlle- ja kamakapad valmis ja televusseri ette!

Die Nacht

"Die Nacht dreht sich um dich allein
Sie will am Tag noch bei dir sein
Die Nacht dreht sich um dich allein
und du schläfst einfach trotzdem ein"

Wir sind Helden

Halb maine on palju parem kui mitte midagi

Hakkasin siin omaette mõtisklema, miks õigupoolest see kohukeseafäär mind nii neetult külmaks jätab, miks ma ei ole vihane ja nördinud ja pettunud Eesti poliitikutes. Peaks ju?
Jõudsin enda jaoks lihtsale järeldusele, et kuulun sellesse ülimalt marginaalsesse valijagruppi, kellel on välja kujunenud teatavad põhimõtted valimiseelistuse tegemisel ja lisaks üpriski vankumatu maailmavaade. Sellistega ei ole parteidel midagi pihta hakata ning sellistele keegi mõistlik inimene ka oma reklaame ei suuna.
Eesti valija üldiselt on aga selline, et kohukesega saab ainult võita, kaotada aga mitte. Halb maine või ebaeetiline käitumine põhimõttelagedale valijale korda ei lähe. Absoluutselt mitte. Poliitikud oleksid vastupidi ääretult rumalad, kui nad selle põhimõttelageduse oma huvides kasutamata jätaksid.
Milles Eesti valija põhimõttelagedus seisneb, pole vist vaja pikemalt seletada. Kahest märksõnast piisab täiesti: Koonderakond ja Res Publica. Kaks erinevate valimiste võitjat ilma mingi maailmavaate või põhimõteteta. Ohtralt võimuiha, propagandat ja loosungeid - läks eestlasele peale nagu nalja. Mis siis, et nüüd on raske endale tunnistada, et ma neid valisin. Valisin sellepärast, et nii tundus mõistlik, eks ole? Mõistlik minu rahakotile ja pangaarvele eelkõige. Võib-olla oligi nii õige.

Hetkel on kohukesepartei eestlaste silmis tegija. Ja see on ainus asi mis maksab. Nad on kavalad ja nutikad ja tulevad sellest asjast puhtalt välja. See on oluline. Kui arulage ja sisutühi see kavalus on, ei koti eriti kedagi.
Tallinnas valimised niigi võitev erakond saab kohukeseafääriga sadu hääli juurde, ei kaota aga ainsatki. Minusuguse antipaatia nende suhtes muidugi suureneb, aga vahet pole. Neid, kelle valimiseelistuse otsustab mingi maailmavaateline tagapõhi, on tühine vähemus. Ei tasu vaeva tähele panna.

Olen siin kui mind vajad

The Waifs "Here If You Want"

i could hazard a guess
but i'll never know
why you put these walls up
i can't get through
it's as though you want
to be lonely and blue

sometimes it feels
like nobody knows
you wanna be alone now
hidden from view
feels as though the whole world
is comin' for you

maybe i know
maybe i don't
makes no difference you know
i'm here if you want
here if you want
here if you want

people don't hunger
only for food
how easy that would be
so basic and crude
there's so much more you need
just to help nourish you

so if you've decided
you've hungered too long
and your sick and tired
of being alone
i want you to know
i'm here if you want
here if you want
here if you want

maybe i know
maybe i don't
makes no difference you know
i'm here if you want
here if you want
here if you want
here if you want
here if you want

Mul on muusikaõhtu

Siin ma istun keset pimedat sügisõhtut Ray LaMontagne'i uskumatu hääl kõrvu paitamas. Siis vahelduseks tasub kuulata näiteks Austraalia imetoreda trio The Waifsi imeilusaid lugusid rändudest või armastusest. Ja siis jälle mu suur talvine Berliini-avastus Wir Sind Helden. Tunnid mööduvad märkamatult ja pikk õhtu tundub palju helgem.

Sügisel Nõmmel

Ja sajandist on pikem päev

Ühe jaoks on see elu kõige pikem päev. Kell 4 silmad lahti, kell 5 juba lennujaamas, kell 7 õhus, teel hirmkauge sihtmärgi poole. 15 tundi pärast starti Tallinnast ja 18 ärkamisest lõpuks kohal. Houstonis, Texases näitab kell 13.45. Päev on alles lapsuke.

Teise jaoks on see pikk päev täis eemalt kaasaelamist ja lõputuna näivat ootusärevust. Päädides õige oodatult lõikava peavaluga. Lõpuks tuleb siiski kauaoodatud telefonikõne sealt kaugelt teisest maailma otsast...

Äärelinnapoes

Laupäevahommikune idüll vaikses äärelinnatänavas. Päike piilub pilvede vahelt, lehed krabisevad jalgade all, vana valge koeravolask põõnab rahulolevalt aianurgas.
Samal ajal areneb nurgapealses poes draama. Värisevate kätega indiviid on peaparanduseks viinapudeli ja mahlapaki välja valinud ja pakub nüüd müüjale oma pangakaarti.
Müüja: „Ma ütlen Teile, et siin pole sadat krooni peal. Üheksakümmend ka mitte.“
Meeleheitel indiviid: „See on mingi jama! Ma tean, et mul peab seal umbes 190 krooni olema. Peab, noh! Aga palju seal on siis?“
Müüja: „Ma ütlesin Teile, et ma ei näe seda. Kaheksakümmend krooni ei ole.“
Lõpuks leitakse kaardilt 28 krooni ja värisev dressmees saab ihaldatud pisikese pudeli kätte.
Sabas järgmisena seda kõike üleoleva pilguga jälginud mehemürakas ei tea veel, mis mured teda ees ootavad. Küsinud ühte koma teist head ja paremat, libistab ta harjunud liigutusega viiesajase letile.
Müüja: „Kas Teil tõesti siis väiksemat raha pole!?!“
Mehemürakas kehitab õlgu. Müüja kaob ohates taharuumi ja isegi naaseb sealt peatselt suure rahapakiga.
Nii saan minagi lõpuks oma hommikuse piima. Koeravolask? Ah tema põõnab õndsalt edasi.