Hiilivad kummitused

Sain valu ja vaevaga loetud Terry Pratchetti "Maskeraadi". Vist polegi probleem raamatu kehvas sisus, hoopis enam minu võimetuses lugemiseks aega võtta.
Aga täna hommikul meie asutuse töömeest jälgides meenus mulle kohemaid Pratchetti tegelane Walter Plinge. Tema oli see veidra välimusega ja veel veidrama käitumisega ooperimaja lavatööline, kes endale aeg-ajalt maski ette pannes hoopis kellekski teiseks kehastus.
Meie töömees on vana Walteriga sama liiki olevus. Ta loivab mööda korruseid ringi, hiilib sõnagi lausamata toast tuppa, katsudes radiaatoreid. Ta seisab vaikides trepi peal või turvamehe juures, vaadates mõtlikult tühjusse. Kunagi kellelegi otsa vaatamata, vaikides, äraolevana. Millise maski paneb tema ette töölt lahkudes? Või kas ta hoopis võtab selle veidra näokatte maha, mida ta siin meie juures kannab? Ma kardan, et vastuseid neile küsimustele ei saa ma iialgi.

Suvalisi noppeid kaugemalt

Jäin eile endalegi üllatuseks ETV Välisilma vaatama. Õigesti tegin, sest esinema oli kutsutud üks minu ülikooliaegseid lemmiklektoreid, professor Mart Raukas. Tänagi meenutan suure kurbusega tema ammuseid religioonifilosoofia loenguid. Kurbusega seepärast, et oleksin tahtnud neid palju rohkem kuulata, kui toona võimalik oli. Raukas oli vana Peda üks uhkemaid õppejõude, Inglismaal koolitatud, tark ja põnev. Tema eriala aga palju müstilisem ja külgetõmbavam kui kõik muu, mida Narva maanteel üheksakümnendate keskel kuulata võis.
Eile pidi seesama Raukas vastama ETV saatejuhi Astrid Kanneli küsimustele, mis puudutasid religiooni ja poliitika seotust maailma erinevates nurkades. Tulemus oli kahetsusväärne, kuigi muidugi ettearvatav. Suhtlesid ju omavahel kaks täiesti erinevast maailmast pärit inimest. Kannel püüdis Raukase juttu sobitada tavaliste välispoliitiliste dogmadega. Selles ebaõnnestunud, püüdis vist isegi pisut provotseerida - aga kasutu oli see kõik. Saatejuhi võimetus intervjueeritava juttu sügavamalt mõista pasitis juba kaugelt. Tulemuseks üpris koomiline teineteisest möödarääkimine.

Tänane Guardian aga refereerib ühte hoopis huvitavat artiklit, mille on kirjutanud üks teine mainekas professor, Martin Van Crevald Jeruusalemma ülikoolist. Too artikkel ise leidub siin. Auväärt professor, hinnatud ja austatud ka USA-s, ütleb Iraagi sõja kohta kaunis karmilt: see on kõige idiootlikum sõda viimase 2014 aasta jooksul. Rooma imperaator Augustuse aegadest saadik. Küllalt tähelepanuväärne ju, kui midagi nii ränka ütleb üks maailma juhtivaid sõjaajaloolasi. Mitte, et ma imestaksin. Mida kauem aeg voolab, seda vähem suudan minagi mõista Iraagis toimuva tarbekust. Kuigi kunagi olin täiest hingest Saddami kukutamise poolt. Despoot ja massimõrvar tuli kõrvaldada. Nõus. Aga edasine on olnud tõeline õudus ja seal õuduses osaleme suure heameelega ka meie eestlased. Ja lõppu ei paista kusagilt.
Aga jätan need artiklid teile endile pureda. Põnevat lugemist on palju.

Massiüritus

Oli pime ja külm õhtu ja Linnahalli katus oli koledasti libe, aga see ei hoidnud meid tuhandeid tagasi. Me läksime raskustest hoolimata ja vaatasime "Georgi" ja saime teatrielamuse. Või noh, mingi elamuse vähemalt.
Vaatasin imestusega seda suurt perekondlikku üritust, mis terve selle tohutult suure saali rahvast täis oli toonud. Eestlased on muusikalirahvas, öeldakse. Ja küllap nad siis on. Endal mul oli see esimene kord midagi kodumaist muusikali oma silmaga näha ja ühtlasi esimene kord näha Linnahalli pilgeni täis...no viimase 15 aasta jooksul küll, võib julgelt öelda. Mitte, et ma just püsikülastaja oleksin. Viimati sai seda igast otsast lagunevat 1980. aasta muinasmälestist vist siis seiramas käidud, kui Gary Moore seal esinemas käis. Pooltühjale saalile. Aastanumber võis olla näiteks 2000?
Aga eks te tahate muidugi teada, kas "Georg" mulle meeldis. Ausalt öeldes jätaksin ise ütlemata, sest üks teine tore blogi teeb
seda paremini, kui mina oskaksin. Minul puudub nimelt võime kirjeldada kirjeldamatut. Niipalju peab muidugi möönma, et Marko Matvere laulab väga hästi ja need, kes Georg Otsa ise mäletavad väitsid, et ta ei jää milleski originaalile alla. See on ju lausa imeline, et selline virtuoos üldse leiti. Ning Matvere pole ju teatavasti mingi õppinud laulja.
Aga kõigest hoolimata lõi mind etendusele järgnenu pahviks. Rahvas aplodeeris püstiseistes! Südamest vaimustunult. Ilmselt oli see aasta teatrielamus number üks. Ja vaat see teeb kurvaks. "Georg" tähendabki paljude jaoks teatrit.

Veel ühel pimedal õhtul.

Mida ma ikka oskaksin kirjutada? Tuleb tunnistada, et need mõttetult pikad õhtud on muutnud mind tüdinuks ja väsinuks. Tahtmist ennast liigutada polegi. Eriti veel, kui mõtetes uitavad hambaarstid ja remondimehed ja muud õudused, milledest ei pääse, aga ega millede talumine ka just liiga kerge pole.
Nädalavahetus maal ei pakkunud seekord päikeseraasugi. Ja toredaid pilte ja rõõmsaid inimesi ka mitte. Tartus aga vaatasime seda paljukirutud uut kaubamaja ja mõtlesime, et praegusel aastaajal toob ta oma optimistlikus heleduses sealsesse pimedasse kesklinna ühe suure toreda valgustatud laigu. Selles mõttes nagu ei nuriseks üldse. Eriti kui mõelda, mis selle koha peal varem oli. Või õieti - mida nagu ei olnudki.
Tallinna jõudes üllatas pühapäeva õhtu siiski ühe pisikese ootamatu detailiga. Taksojuht viskas kõigepealt üpris andetult nalja ja prahvatas seejärel (pange tubli vene aktsent muidugi juurde): "Aga meenutame veidi lapsepõlve." Ning näitas meile kojusõidu taustaks Nu Pogodi DVD-d! Tal oli selline väike teleriekraan seal ees, mida taga istudes kenasti vaadata sai. Üpris sürrealistlikud tundusid need minutid seal taksos ausalt öeldes.

See aasta võiks tõesõna juba läbi saada. Või vähemalt see koletu november. Õnneks on "Rehepapp" kaaslaseks. Iga sõna mis seal selle õudsa aja kohta kirjutet on sulatõsi.

Mis küll minuga juhtub, kui bändžo mängib?

Ja siis lisanduvad viiulid ja akustilised kitarrid ja kaunite naishäälte harmoonia. Is that you Reuben, where have you been so long? The Be Good Tanyas. Isegi kõige kõige kõige tumedamasse novembrimasendusse suudavad nood neidised imekombel päikesekiire poetada.

Ain't no use of weeping, ain't no need to cry. Because you got home just as long as i got mine.

Harry MM-ile!

Täna oli siis see päev, kui maailma kõige ilusama soenguga jalgpallur, Liverpool FC kaunitar, Harry Kewell Austraalia MM-finaalturniirile aitas.

Kuningas jalgpall

Tallinna Kunstihoones võib praegu näha mitmesuguseid jalgpalli puudutavaid lugusid. Tavatult pikk, pea kuu aega kestev ürituste seeria - näitus, filmid, teatrietendused ja igasugust muud pudi-padi.
Mina igavesti ja alati jalgpallilummuses olev inimene peaksin ju tõelises ekstaasis olema: ometi midagi mulle. Kunstihoone näitus ongi silmale päris kena - rohelist kunstmuru imiteeriv matt, millel lust palli lüüa ja vutiväravad ning palju toredaid jalgpaliteemalisi fotosid tervest maailmast. Mitu vägagi huvitavat seas. Tagumises ruumis on lisaks püsti pandud jalgpallipubi imitatsioon.
Ja filme näidatakse ka. Näitusesaalis, kümnekonna ebamugava istme ja kehvavõitu helikvaliteediga. Või kvaliteedil poleks ehk vigagi, aga uksi pole ja ruumid kajavad. Pole see miski normaalne filmivaatamise koht, kui aus olla. Aga häda pärast peab käima.
Pühapäeva pärastlõunal oli mängufilmi "Üks päev Euroopas" vaatamas neli kuni seitse inimest. Häbematult vähe. Jah, ja osa kõndis poole pealt minema. Sakslaste linateos oli ometi kõva Euroopa keskmine tase. Meistrite Liiga finaalmängu päev neljas Euroopa linnas. Moskvas, Istanbulis, Santiago de Compostelas, Berliinis. Ühelgi peategelasel pole otsest seost jalgpalliga, aga sellisel päeval ei pääse nad temaga kohtumisest. Küll tuleb aga kõigil selles filmis otseselt tegemist teha politseiga. Ja politsei on kasutu, bürokraatlik ja naeruväärne nii idas, lõunas, läänes kui põhjas. Abi sealt ei saa, tillist tõmmata annab aga neid tegelasi soovi korral ikka.
Aga jah, see Kunstihoone ikka... Miks tundub ta alati nii kõle ja isikupäratu? Ma olen seal aastate jooksul päris palju südamest põnevat näinud, aga ikkagi vajab parajat enese kokkuvõtmist, et sinna hoonesse sisse astuda. Akadeemilised ja kalgid külmad ruumid. Loodan, et KUMU tundub hubasem. Pisutki.
Aga jalgpall on loomulikult väärt sellist põhjalikku käsitlust. Sest jalgpall on üks väheseid asju siin maailmas, mis on tõesti üleilmne. Ühendab absoluutselt kõiki rahvusi - olgu nad kõiges muus kui erinevad tahes. Ja see on küll asi, mis väärib hoidmist ja austust. Nii et kes pole veel Kunstihoonesse põiganud - sel nädalal pole veel hilja. Langetagem pea kuninga ees.

Eile Linnateatris...

...laulsid ja mängisid Jaan Tätte ja Marko Matvere. Kümnete ja kümnete noorte daamide rõõmuks, sest neid oli Taevalava publikust valdav enamik. Meie tulime vara kohale ja istusime esimesse ritta. Unikaalne viis kontserti jälgida - esinejate iga pilk ja liigutus justkui peopesal.
Tätte ja Matvere on muidugi suurepärane paar. Tätte näeb oma lokkidega välja ja kõlab neid imekauneid ballaade esitades nagu esimene armastaja ja Matvere meremehelaulud on alati kütkestavad. Ning muidugi oskavad mõlemad laulude vahele toredaid lugusid jutustada. Nood kõlavad värsked ka siis, kui oled mõnel varasemal kontserdil neid juba kuulma juhtunud.
Pole vist juhtunud, et Linnateatri majast lahkudes poleks meel rõõmus ja rahulik ning tuju hea. Eks ta üks maagiline hoone ole, kus hingele palsamit saad. Selliseid paiku pole palju.

Mälestuste maale.

Täna astusin üle hulga aja oma jala üle Peda läve. Vabandust jah, mu vana Alma Mater ju kannab nüüd hoopis pretensioonikamat nime, Tallinna Ülikool. Kuigi ausalt öeldes - täitsa vana Peda ju. Tuttavad lõhnad, tuttav toitu pugiv riietehoiutädi, tuttavad hämarad koridorid, tuttavad stendid täis hoiatavat juttu teemal mis juhtub, kui tudeng ei tee asju ettenähtud ajal ja ettenähtud järjekorras. Haa! Alles eile seisin siin ju tudengina ise.
Miks ma sinna majja laupäevasel päeval sattusin? Täna peeti seal Genealoogiaseltsi juubelikonverentsi. Ise ma liige ei ole, küll aga üks mulle väga oluline inimene. Ja pealegi sai seal kuulda paari väga huvitavat ajalooalast ettekannet Aadu Musta ja Tõnis Lukase esituses. Ja seirata seda üllatavalt suurt, peamiselt pensionäridest koosnevat seltskonda, kes kokku oli tulnud. Rahvast oli sedavõrd palju, et vahepealsete aastatega päris kenakeseks muutunud Peda aula oli viimse kohani pungil. Tuli taanduda rõdule...kas olingi seal kunagi varem istunud? Remondimehed polnud üles igatahes vaevunud, sest leidsin ju sealt eest ikka need vanad tuttavad toolidepaarid, mida eraldada polnud võimalik. Pealegi - kuidas saanuksingi seal all paraadtoolides istuda! Üleval oli ikka omasem. Pedalikum. Tundsin, nagu oleksin koju jõudnud.

Autod on ühed imelikud elukad

Alati on neil kiire punase foori taha seisma pääseda.

Sain posti!

Peaaegu kuus aastat pärast vanalt töökohalt lahkumist tuli ta paar päeva tagasi mind ootamatult kummitama. Hommikul andis boss mulle naeratades suure paksu paki - olla minu nimele tulnud. Ja mida ma näen! Mu vana hea Argentiina partner pole mind unustanud. Ka kuus aastat hiljem on tal meeles minu nimi ja mu vana ametikoht, mida tegelikult ei eksisteeri enam aastaid.
Muidugi olin ma enam kui meelitatud, aga samas ka sügavas hämmingus. Nimelt asutus kus töötasin, on ju ise täiesti alles ja asub samal, vanal aadressil. Mõlemad on ka paki peale päris õigesti märgitud. Mis imelisel põhjusel see pakk siis ikkagi minu kätte jõudis? Kas postitöötaja jaoks on nimi pakil olulisem kui aadress? Ja isegi kui on, kust põrgust võis ta teada, et mind võib leida vanast töökohast tõesti vaid mõni maja eemal, aga siiski hoopis teiselt tänavalt?
Kõik kokku tundub see müstiline. Tõesti justkui miski veider kummitus oleks saabunud aastate tagant mind tervitama.
Tõsi jah, vanast töökohast mäletan veidraid juhtumeid varasemastki. Tihe, aastatepikkune kirjavahetus terve maailmaga tõi kaasa meie korrespondentide jaoks paraja segaduse. Ajad ju muutusid ja riigid ka... aga seda mitte kõigi jaoks. Kaugeltki mitte. Postiaadressidel asus Eesti veel 90-te lõpulgi endiselt NSV Liidus. Pole eriline üllatus. Aga mõne teise kirjasaatja jaoks asusime hoopis USA-s. Või Jugoslaavias. Juhtus, et aadressiks oli kirjutatud lihtsalt: Estonia?, Mustamää. Vaatamata kõigele jõudsid saadetised lõpuks alati kohale. Või vähemalt nii me arvasime. Kes teab, palju maailma postidžunglis kaotsi läks.
Aga lõbus päev oli teisipäev. Argielule ilus vaheldus. Võeh, Argentiina mäletab veel mind!

Kell pole veel viis...

...aga väljas juba pime. Midagi muserdavalt masendavat on selles ajas aastast. Eriti veel neil nädalalõppudel, kui oled justkui koduseinte vahel vangis. Pole vähimatki tahtmist ega jõudu kusagile välja minnagi.
Eile veetsime siin küll ühe toreda õhtu - mannavahtu süües ja Aliast mängides. Teate küll seda sõnaseletusmängu. Seekord mängisime ilma sõnadeta hoopis. Nii et pidid sõna miimika ja pantomiimiga ära seletama. Mõnikord on see õige lihtne, teinekord aga tohutult keeruline. Eile oli naeru ja pearaputamist ohtralt, kui seletamist vajasid sellised "rasked" sõnad nagu mango, statistika või traditsioon. Traditsiooni-seletus oligi õhtu pikim, vast oma paarkümmend minutit. Aga hakkama saime selle lahenduse leidmisega ikka lõpuks. Kuigi etleja pidi käima läbi pika tee kaera-jaanist moslemite kaudu kuni rutiinini välja.
Enne olime istunud Rakoja platsi Kehrwiederi kohvikus. Õdus ja soe paik ju, aga polnud varem märganudki, et minusugune hiiglane sinna ära mahtuda ei taha. Selline päkapikkude paik pisut. Sellegipoolest on seal mõnus natukene aega istuda ja kallist raha lendu lasta. Väga kaua minusugune rahutu hing muidugi ei jaksa...

Vaat jah, aga novembrist kõnniks küll igal aastal peatumata mööda. Kui vaid võimalus antaks.