Topeltmüristajad

Eile võis Tallinnas Hollywoodi klubis kuulata, kui suurt müra on võimalik üksnes kahe muusikainstrumendiga teha. Meg White istus trummide taga ja Jack White muudkui vahetas oma kitarre. Ning müra oli viimase peal metsik. Metsik. Nii hull koguni, et veel täna hommikul olid kõrvad päris kenasti lukus.
See Hollywood on ilmselt siis sobiv koht säärase kontserdi jaoks? Või mina ka ei tea. Eile oli seal hirmus palav ja suitsune, aga küllap selline klubiatmosfäär olema peabki. Mina olen ju rumal ja ei tea sellest mitte midagi.
White Stripesi oli üllatavalt palju rahvast kuulama tulnud. Üpris ootamatu, et sellise pisut ebatavalise muusika vastu meie mail huvi tuntakse. Palju oli küll kuulda soome keelt. Aga ei puudunud ka keskealised Eesti muusikasõbrad. Lisaks mulle ikka veel mõni. Noori loomulikult ka.
Eks seda White Stripesi muusikat on küllaltki raske kategoriseerida. Jack White mängib päris vingeid kitarrisoolosid - ükskõik, mis tüüpi instrument tal parajasti käes on. Raju bluus ja metsik punk - mõlemad kõlavad ühtemoodi vahvalt. Ja KÕVASTI. Kõvasti.
Meg White on päris vahva trummar kah. Ilmselgelt mitte Karen Carpenteri koolkonnast. Tore oli vaadata nende kahe instinktiivset ühtesulamist laval. Vend ja õde ju.
Eile oli higine õhtu. Tahaks veel sellist tänapäevast toredat muusikat siinmail kuulda. Loodetavasti eilne õnnestunud kontsert aitab selle eesmärgi saavutamisele kaasa.

Sellest tänasest pühast

Sebivad kõik. Otsivad grillimiseks kohta. Peab vist.
Ma ei ole nii kindel. Niikaua kui tegemist võidupühaga, pole mul tänase päeva vastu midagi. Aga vaat siis kui asi jaanilaupäevaks kisub... Siis läheks parem magaks veidi.
Miks? Alkoholi ma suuremat ei armasta, seltskonda ka mitte (kui see just täiuslik ei ole, mida harva loota), isegi praetud vorsti ja liha ei saa ma oma lemmikroogade hulka lugeda. Mis siis sellel jaanilaupäeval ikka pakkuda on?
Tõesti - mõnikord on lõke ilus. Eelmisel aastal näiteks olin imekauni lõkke juures. Ja mõnda aega nautisin seda õhtut väga. Rahulik oli.
Sama tänagi. Jalutasime metsas, sõime väga head liha. Võitlesime lõputu hulga sääskedega. Kuni tuli purupurjus seltskond "suhtlema" ja lõpetas meie peo.

Homme hommikul? Homme hommikul leiame maja kõrvalt kastitäie tühje õllepudeleid ja teise kastitäie sama tühje viinapudeleid. Mina neid tühjaks joonud ei ole.

Aja jälg

Imeilusal suvepäeval jalutasime mööda päikeselist kruusateed. Päike oli kuum, suu kuivas, linnud laulsid oma laule.
Mina tegin sellise pildi. Õige palju meenutab ta must-valgeid fotosid 30-te aastate Eesti ajakirjade lehekülgedelt. Kruus, põllud, võsa, elektripostid. 70 aastaga on muutunud üksnes viimased. Eestimaa suvi on igavene.

Murutants.

Ah ometi see aeg aastast läheneb. Wimbledoni tenniseturniir on olnud üks suve maiuspalasid minu jaoks juba pea 20 aastat. Muidugi pole tennis enam see mis siis, kui minu tõeline lemmik Stefan Edbergi Londoni muru enda omaks mängis.



Kuid ootusärevus on ikka sees. Ütlen ausalt, et jaanipäevapidustused on siiski Wimbledoniga võrreldes kaunis teisejärguline asi.
Tänavu jahmatati mind sellega, et mitte ainuski kättesaadav telekanal murumänge ei näita. Mis siis ikka - tuli pisut maksta, et turniiri kodulehe kaudu siiski ühte-teist näha saaks. Ega ma hästi muidu neid kahte nädalat üle ei elaks.
Millest siis tänavuse turniiri eel räägitakse? No ikka riietusest. Ehk täpsemalt Prantsuse lahtiste meistri Rafael Nadali pükstest. Esialgu seegi piisavalt huvitav teema.

Sherlock.

Meil on kodus väike kassipoeg. Uudishimulik ringiuitaja ja mänguhimuline nagu ikka nad sellises vanuses on. Uuriva natuuri tõttu hakkasin teda mõttes Sherlockiks kutsuma. Sherlock Holmesi järgi ikka. Aga ei see tema nimeks saa. Liiga pikk ja võõrpärane vist. Tahaks ta mõne kuulsa Eesti detektiivi järgi nimetada. Aga võta näpust. Ühtegi kuulsat eestlasest detektiivi polegi kahjuks.
Ei ta ju meile päriseks jää, see tore väike helepruun poisike. Rändab järgmisel nädalal maale hoopis. Kus kindlasti veel rohkem ruumi ringi uidata ja uut ning huvitavat ülemääragi.

Seni aga las mürgeldab. Täna hommikul sain tunda oma kogenematust kassipoegadega tegelemisel - päris korralikud küünejäljed on käe peal.

Selline ta siis ongi:

Parem hilja kui mitte kunagi.

Nagu ikka, olime ühed viimastest, kes Köismäe torni põrgulikult kitsast trepist üles ronisid. Selles mõttes, et kella kuuest oli puudu vaid paar minutit. Ning ka seepärast, et kõik vähegi teatrikunsti austavad inimesed on kahtlemata "Et keegi mind valvaks" ammu ära näinud. Ja omajagu kiitnud.
See viimasena kohale jõudmine tähendas ühtlasi seda, et istuma pidime esimesse ritta. Vaevalt paari meetri kaugusele kohast, kus Argo Aadli inglast mängis. Eks nii lähedal olla on ühtaegu hirmutav, aga ka parajalt kütkestav. Sa näed ja kuuled iga pilku, iga häälitsust, ka kõige vaiksemad tekstikatked ei leda kõrvust mööda.
Frank McGuinessi tükk Liibanonis pantvangis vibivast kolmest mehest on suurepärane. Hästi on tabatud nii eri rahvusest (iirlane, inglane ja ameeriklane) tegelaste väljendus- ja mõtteviisi, aga ka neid tundeid, mida sellise lootusetu isoleeritus maailmast endaga kaasa toob. Mitte, et mina või keegi teine meie seast sellist olukorda tegelikult mõista suudaks.
Linnateatri trio Aadli, Sammul, Simmul esineb oma tavapärases headuses. Võib-olla oleksin inglase rollis kohasemana näinud mõnda pisut vanemat härrasmeest, aga mitte tingimata. Kui need kolm näidendis mängivat härrat vaatluse alla võtta, oli rollijaotus täpipealt õige. Keskne ja keskel Indrek Sammuli iirlane - võitlusvalmis peaaegu lõpuni, vasakul (publiku poolt vaadates) Argo Aadli inglane - pealtnäha nõrk ja segaduses, aga tegelikult kuratlikult sitke, paremal Rain Simmuli ameeriklane - vist leppinud sellega, et tema on kõige suurem vaenlane, kõige väiksemate pääsemislootustega, aga samal ajal ka ahvatlev läbirääkimisobjekt.
Köismäe torn on selle näidendi jaoks loodud. Kui tuled kustutatakse ja pimeduses on kuulda üksnes ahelate kolinat: tahestahtmata tekib ängistus, tahtmine põgeneda. Pole ju tornis ühtegi akent, ainult kivi ja liiv.

Unine pühapäev.

Praegu on üks neist aasta unisemaid nädalavahetusi. Minu jaoks vähemalt. Pärast Londonit ja Lõuna-Eestis veedetud toredaid päevi tuli esimene töönädal parajalt raskelt ning päris mõnus on vahelduseks niisama vedeleda. Ja silma vaadata.
Töö juures hämmastas mind tagasi jõudes asjaolu, et laual seisab päris uus ja modernse moega aparaat. Lame ekraan ja varasemast palju pisem must kast. Muidugi oli osa programme puudu ja meilisüsteem ei tahtnud paar päeva tööle hakata, aga ei midagi - saime sellest üle. Eelmine arvuti oli parajalt kiire, aga see uus tundub päris sprindiimena. Esialgu vähemalt.
Kirjutasin teile siin mõni aeg tagasi Liverpooli hämmastavast Meistrite liiga võidust. Ometi ei pidanud sellest piisama, et minu lemmikklubi ka järgmisel hooajal selles Euroopa juhtivas jalgpallisarjas mängida saaks. Hooaeg Inglise liigas oli nii hullusti aia taha läinud.
Aga Euroopa Jalgpalliliit otsustas oma meisterklubile siiski halastada ja nad mängima lubada. Küll aga sedamoodi, et nad peavad alustama kesksuvel päris algusest. Esimestest valikmängudest peale. Ja seal? Seal on üks võimalikke vastaseid ei keegi muu kui Eesti meister Tallinna Levadia. Tõepoolest! On imepisikene võimalus, et Liverpool tuleb juulis Tallinna mängima. Vaat see oleks juba midagi. Ühe suure unistuse täitumine. Selgus saabub jaanipäeval, kui toimub loosimine.
Ma polegi siin veel kirjutanud, et kevadel õnnestus astuda samm veel ühe jalgpallialase unistuse poole. Nimelt saime võimaluse osta kaks piletit ühele järgmise suve jalgpalli MM-i mängule. Sellest suurest peost on siis samuti võimalik osa saada. Ja seda uuendatud uhkel Berliini olümpiastaadionil. Kes mängivad? Pole õrna aimugi. Seda ei saagi enne teada, kui kusagil selle aasta detsembris. Brasiilia - Inglismaa äkki? Või siis Iraan - Kostariika... Kõik on võimalik.
Aga päeva suur uudis puudutab hoopis Aafrikat. Rikkad ja veel rikkamad on otsustanud kustutada paljude aafrika riikide võlad. Lähemalt.
Ajalooline samm, millest loodetakse pisut abi. Sest Aafrika on raskustes. Ja koos nendega oleme ka meie.
Aga mina sean peagi sammud mere äärde. Ongi viimane aeg siit toast välja pääseda.

Eile õhtul raputas.

Vaimustav meeleolu viimase kohani väljamüüdud Lilleküla staadionil.

Ei raputanud.

Lavakunstikateedri "Loomade farm" sai eilsel hallil õhtul ära vaadatud. Vihma tibutas aeg-ajalt ja paljud pealtvaatajad olid ennast justkui pakast kartes sisse mässinud. Lõpuks läks jahedaks tõesti.
Ka etendus ise tõi pisut külma minu pingil kükitavasse kehasse juurde. Vastuoluline värk. Ühelt poolt on tore, et noortel oli etendust teha lõbus ja et nad said seal nii mitmekülgselt ennast proovile panna. Laulda ja pilli mängida ja tantsida ja ringi karata. Näidelda ka muidugi. Teisalt oli nähtus ja kuuldus minu jaoks pisut liiga palju puudujääke märgata.
"Loomade farm" on väga tabav ühiskonnakriitline teos, mille mõju ulatub kindlasti kaugemale kui ajastusse, mil ta kirjutati. Ehk siis päris kindlasti pole tegu üksnes 2. maailmasõja lõpu ärevate aastate meeleolu kirjeldusega, vaid ka praeguses maailmas on Orwellilt palju õppida. Õppida või siis vähemalt meelde jätta. Tegelikult on poliitika muutunud vähe ja inimloomus üldse mitte.
Lavastaja Koldits on võtnud Orwelli teose, lsianud mõned lood omaenda lemmikraamatutest, otsinud kümmekond lugu ägedamat sorti muusikat ja valmis teinud kompoti, mis kõigest hingest püüab olla popp ja noortepärane. Ja eks ta olegi ju. Poisid ja tüdrukud saavad säravi silmi mässata ja tulemus on täiesti vaadatav kollektiivetendus. Kõik teevad kõike ja saavad kõigega hakkama. Enam-vähem. Laulmisega on mõnikord raske. Aga hea küll - eks nad näitlejad ju olegi esmajoones.
Mis siis mulle ei meeldinud? Just see kollektiivsus ja hallus. Kõik said võrdselt laval olla, aga kellelgi ei lubatud särada. Lavastuse ülesehituse tõttu - lühikesed etüüdid pikitud lauludega - hakkasin tahestahtmata nähtut "Kaotajatega" võrdlema ja noh... Ilmselt ei tohiks seda võrdlust endale lubada. Sest "Loomade farm" jääb selgelt kaotajaks.
Muidu oli igati korrektne lavastus ja huvitavalt räägitud lugu. Aeg-ajalt lõbus ja leidlik. Mõnikord küll tõsiselt arusaamatu. Kuidas pidi see vahepealne rootsi(?)keelne lõbus ringitöterdamine lavastusega haakuma? Või kas see lõpus nähtud vanaeitede filosofeerimine oli ikka vajalik? Minu jaoks mitte.

Õige pea asun Lilleküla poole teele, kus täna suurem jalgpallipidu ootamas. Räägitakse täismajast ja teismelistest plixidest, kes hoopis ilusate Portugali poiste poolt. Ai, ai.

Londoni kroonikad.

21.mai, laupäev

Gatwicki lennujaama jõudes võttis meid vastu vihmane ilm. Peaaegu sama nägu ilm kui unised ise parajasti olime. Londonisse jõudes oli kell 10 kohaliku aja järgi, kuid meie jaoks oli see päev kestnud juba üle 7 tunni. Esimesed sammud Victoria jaamas olid sarnaselt eelmise suvega üsna kõhklevad. Nagu ikka Londonis võtsid meid tänagi vastu kõikvõimalikes suundades ruttavad rahvahulgad. Ja koos meist mööda kiirustavate inimestega kadus nõiaväel ka uni.

Vanasse tuttavasse Bayswaterisse jõudsime metrooga vähimategi probleemideta. Tuttavasse sellepärast, et eelmisel suvel olime kõndinud mööda neid samu tänavaid, käinud samades poodides ja ööbinud samas hotellis Inverness Terrace nimelise tänava ääres. Hotellis polnud küll enam tuttavaid nägusid ootamas – ega vist sellisel töökohal kaua vastu ei pea. Tuba me hommikul muidugi ei saanud, aga oma pea 25 kilosest mustast õudusest saime lahti. Ja tee linna oli vaba. Kui ainult seda vihma ei kallaks...



Ei mingit piknikku Kensington Gardensis niisiis. Igatahes mitte hetkel. Tuttav Leicester Square ootas meid – seekord koos Buddha sünnipäeva tähistajatega. Rahu ja õnne. Meie sest peost pikalt osa ei võtnud, käisime põgusalt uudistamas vaid. Kõht oli juba liiga tühi – vaatasimegi, et kohe väljakul asuv söögikoht Garfunkel’s oli ennelõuna kohta meeldivalt (isegi üllatavalt) tühi. Meie eest hoolitseti suurepäraselt. Kokku oli meil vist vähemalt 5 teenindajat. Söögi kõrvale võisime kuulata uute ettekandjate esmainstrueerimist. Vanem sümpaatse tõmmu välimusega naisterahvas seletas noorukitele: “You can call me Mama or Nana, but not Ma’am or Madam!“ Ja uuesti, uuesti, uuesti sedasama korrates...

Esimene pikem jalutuskäik viis meid Leicester Square’ilt Westminsteri silla juurde. Teel mööda Whitehalli kiikasime, mida teeb peaminister Blair, kuid ei paistnud onu kätte. Downing Street oli päris võimsalt blokeeritud.

Otse maailma suurima vaateratta London Eye ning Dali näitusega Saatchi galerii kõrval asub Aquarium. Sinna me läksimegi. Seal elab igasuguseid elukaid – kurjakuulutava näoga tiigerhaidest väikesete leebete merihobukesteni.



Väga põnev oli jälgida kilpkonnade akvaariumi ees nende loomakeste tegevust. Nimelt ajas natuke pisem suuremat kilpkonna taga, sundides teda alguses tagurdama ja hiljem lihtsalt tema kohal ujudes. Kogukam püüdis järjekindlalt aga tema lähedust vältida. Väiksem aga ujus tema kohal ja esijalgu välja sirutades tegi justkui õrnalt-õrnalt alumisele mõlemale põsele pai. Või hoopis kudi-kudi :) Paaritumisrituaal?
Üsna huvitav oli ka suur avatud bassein, kus soovija sai käe vette pista ja laisalt ringiujuvatele raikaladele pai teha. Ilmselt sugugi mitte õõvastav kogemus,kuigi me igaks juhuks järgi ei proovinud. Huvitav oli ka see, et rai sai kätest eemale hoida kui vähegi tahtis. Aga ei, tuli ta ikka jälle käteulatusse tagasi pai saama.



Paari tunni Akvaariumis uitamise järgselt oli fotokas juba kümneid pilte (mõnedki tulid meie üllatuseks isegi päris selged), kuid suur uni naases vastupandamatult. Aeg küps hotellitoaga tutvust teha. Uinak kulus tõesti ära, kuigi Arsenali ja ManU huvitav karikamäng lühendas seda aega mõnevõrra.

Päris õhtul, kuskil 8 paiku tegime teoks hommikuse plaani ja suundusime veel Kensington Gardenisse uudistama. Teab siis, kas see on osa tohutusuurest Hyde Parkist või mitte? Igatahes oli ilm väga tuuline ja jahe. Otsustasime siiski pargipingil hoolimata hämarusest ja pargi väravate sulgemisele vaatamata einet võtta. Politseinik väga sõbralikult soovitas autoaknast: „You two – use the turnstile in that corner when you want to leave!“ ning lehvitades ta läinud oligi. Eemal pingil oli tütarlaps oma koeraga aega parajaks tegemas. Väike kutsa tahtis muudkui meid uudistama tulla – ju söögilõhn meelitas teda. Kutsikale mitteomase sõnakuulelikkusega pöördus ta aga perenaise kutsumisel mitu korda teelt meie juurde tagasi. Lõpuks ukerdasime pöördväravatest välja.



Enne magamaminekut veel väike tiir naaberlinnaosas Notting Hillis ja oligi aeg tuttu minna.

22.mai, pühapäev

Pilvine ja jahe hommik ei tundu eriti inspireeriv pikaks jalutuskäiguks. Nii otsustame hoopis kunstielamuse kasuks. Nagu suurlinnad ikka, on ka London suurepärane paik väikeseks ekslemiseks. Otsustasime sõita metrooga Blackfriarsi jaama ja otsida sealt tee Tate Modreni kunstimuuseumi. Peale väikesi eksisamme nii maa all kui peal ning pärast paari tiiru ümber kohaliku kiriku leidsime õige silla, mis viib tohutu suure endise elektrijaama juurde, kus Tate Modern pesitsebki.



Kohapeal otsustasime laenutada miski multimeediaaparaadi, mis võimaldab piltide juurde lisakommentaare kuulata ja vaadata. Näiteks nautida muusikat, mis oli selle kunstiteose loomisel inspireeriv või jälgida selle või tolle kunstniku teisi teoseid.
Huvitav oli näiteks uurida üht abstraktse kunsti meistriteost samal ajal kui kõrvaklappides mängis vana jazzlugu, mis kunstnikul oli mõttes mõlkunud töö loomise ajal.
Kokkuvõttes jäime selle pihuarvuti-variandiga päris rahule, olgugi et ka kaks nädalat hiljem pole me oma meilile meie märgitud teoste kohta lubatud lisainfot saanud. Seda ju algselt siiski lubati.
Vahepeal ronisime vana elektrijaama katuse alla, kus, nagu nähtavasti igal pool Inglismaal, oli võimalus nautida suurepärast äsja pressitud apelsinimahla. Kui meil vaid iga päev midagi nii head juua saaks! Seitsmendalt korruselt avanev vaade St Paul’i katedraalile ning City’le oli samuti lummav.



Moodne kunst on meeletult vahva ja huvitav, kuid 4 tundi on siiski liig mis liig. Olimegi ülimalt rahul kui potsatasime muuseumi ette murule oma kodust kaasa võetud võileivavarusid nosima. Siis äkki meenus, et National Gallerys on just täna viimast päeva avatud Itaalia renessanssikunstniku Caravaggio näitus. Jama lugu küll nüüd – äkki kunstiajaloos sajandeid tagasi minna, aga mis teha. Trafalgar Square’ile jõudnud (kus see galerii asub), tabas meid pettumus. Viimane pilet oli tund aega tagasi välja müüdud. Caravaggio osutus nii popiks, et galerii poest olid otsas isegi näituse kataloogid. Nõnda olid meie plaanid sassi löödud ja istusime Trafalgari väljaku trepile ning mõtlesime, mis edasi teha.



Kui ei lubata kunsti nautida, tuleb minna shoppama! Selleks otsisime tee Londoni peamisele äritänavale Oxford Streetile ja sukeldusime Bordersi raamatu- ja muusikakaubamajja. Mis koht võiks olla veel ideaalsem koht meie kahe jaoks? Mõnekümnest naelast lahtisaanuna oleks päevatöö justkui tehtud.

Loodus nõuab aga oma – läksime kõrvalasuvasse Marks & Spencer’isse tualetti otsima. Sealt väljudes tuli tunnistada, et nad on ikka tõesti osavad! Me tahtsime kõigest tasuta wc-d kasutada, kuid kulutasime hoopis üle 30 naela enne lahkumist. Uskumatu.

Oxford Streeti ümbruses just eriti rahulikku istumiskohta ei leia. Nõnda seiklesime oma pool tundi Marylebone linnaosas enne kui leidsime Cavendishi väljaku. Seal sai nositud Eestist kaasavõetud võileibu ja kohalikku lehtsalatit. Edasine jalutamine jäi ära - vihmahood ja valutavad jalad veensid meid, et aitab tänaseks.



23.mai, esmaspäev

Ongi käes see päev - reis linnast välja. Valinud Canterbury ja Brightoni vahel, otsustasime esimese kasuks. Charing Crossi jaamas tekitas mõningast segadust õige lõppjaama valimine: on selleks siis nüüd Canterbury East või Canterbury West? Tore mustanahaline onu infolauas oli veendunud, et West. OK – siis piletiautomaadist piletit ostma. Mis oli imelihtne! Küll tekitas segadust rong ise – neli esimest vagunit sõidavad ühte sihtkohta, neli viimast teise. Küll me ikka mitu head korda kontrollisime, et oleme ikka õiges vagunis. Päris hea mõte tegelikult niimoodi rong tee peal kaheks jagada – ei pea igasse väikesesse jaama eraldi sõitu tegema.

Vihm sõitis meiega Canterbury kaasa. Vähemalt nii me alguses arvasime, kui vanalinna läänevärava juures pargis puu all konutasime. Kes oleks siis arvanud, et see on selle päeva viimane vihmasagar. Juba seal vanalinna äärel avastasime midagi toredat. Kõik tuhandeaastased kivimajad olid kaetud rusikasuuruste kivipoolikutega, mille geoloogilist nimetust tükk aega proovisime tuvastada. Lõpuks jäime flindi juures pidama. Räni? Igatahes on see selline poolklaasjas hallika värvusega kivim. Guildhall, Tower House, 1150. aasta kandis asutatud Hospital – flint kattis kõigi nende hoonete seinu. Ja veel kümnete nii Canterburys kui Cambridge’is.



Tower House’i taga imeilusasse parki jõudnud, säras juba päike. Ja särama ta õnneks jäigi. Nii me siis võtsime seal imepaksu kastani all ja sõime oma hilinenud hommikueinet. Minut hiljem olid kohal Prantsusmaalt siia ekskursioonile sõitnud kooliõpilased. Väga häälekat sorti noorsugu seal. Ja nemad või nende kaaslased jäid meid saatma kogu selle imekauni päeva.Olid vist kõik Prantsusmaa koolilapsed otsustanud just sel päeval Canterbury tulla.



Sissepääs mõnda tasulisse vaatamisväärsusesse maksab Inglismaal reeglina 10 naela ümber. Tavaliselt rohkem kui vähem. Aga Canterbury peatänava ääres asuv iidne Hospital küsis ainult üheainsa naela! Suurest rõõmust andsime nende külalisteraamatus puhtas eesti keeles teada, kui õnnelikud selle üle oleme.
Canterburys kohtab midagi iidset igal sammul. Normannide kindluse varemed näiteks või siis kuulus katedraal, anglikaani peapiiskopi kodu. Vanalinn on sama suur kui Tallinna oma ja kindlusmüürid, millele oli ka vahva jalutustee tehtud, tõenäoliselt kogupikkuses paremini säilinud. Natuke üllatav pisikese linna kohta, vaatamata teadmisele, et sel pinnal pole sadu aastaid sõditud.
Lisaks vanadele hoonetele olid Canterburys muljetavaldavad imetoredad pargid, mis peaaegu alati mingi veekoguga seotud. Ja veel? Supermarketis käisime ka. Selleks tuli vanalinnast vaid sadakond meetrit välja minna. Nagu kõigis Inglismaa suuremates toidupoodides, müüdi ka seal suus sulavaid õunakorvikesi, mis pealegi kohalikke hindu vaadates häbematult odavad.
Peatänav oma lugematute poodide ja mõlemale poole kõrvale suunduvate toredate kitsaste tänavatega meenutas meile pisut Pärnut. Muidugi oli kõik võrratult suursugusem. Vanem, uhkem ka.



Igal juhul möödusid need tunnid meil seal kiiresti. Ristipõiki said kõik vanalinna tänavad läbi uuritud ja nii mõnigi uskumatult ilus hoone avastatud. Noored prantslased aga muudkui lärmasid. Õnneks ei tulnud nad meiega samasse rongi.

Londonisse tagasi jõudsime alles kusagil kaheksa paiku õhtul. Väike jalutuskäik Covent Gardenis sai ikkagi ette võetud. Kuigi täit mõnu see vist enam ei pakkunud. Väsinud ju ikkagi.


24.mai, teisipäev

Veel üks pisut sombune hommik, kui võtsime ette uue reisi tuttavasse kohta. Olime ju paar päeva varem kõiki neid pikki tunde Tate Modernis veetes unustanud käia seal kõrval asuvat Shakespeare’i Globe teatrit vaatamas. Tegelikult oli siin kõige toredam avastus hoopis kõrvalasuv imekitsuke kangialune, mida nemad seal Londonis tänavaks nimetavad.



Globe’i sisemus, nagu ka pisut hiljem St. Pauli katedraal, jäid meil põhjalikumalt järgi uurimata. Osaliselt vist liialt kõrge piletihinna tõttu. Samas Globe pole ju ikka päris see – õige maja asus enne mahapõlemist paarsada meetrit siit eemal. See on vaid rekonstruktsioon. Ja St. Pauli sai ka niisama sisse kiigata ilma lisakulutusi tegemata. Selle asemel kohtusime hoopis Globe’i juures toreda (vist) Hispaania päritolu härraga, kes palus endast pilti teha. Ja nii saime vastuteene korras ka ise võimaluse kahekesi ühele pildile jääda.



St. Pauli juures, mis asub kohe seal samas teisel pool Thamesi, vaatasime hoopis põhjalikult ilusat parki, mis kiriku ümber õitses ja õilmitses. Mingeid väga huvitavaid tuvisid nägime ka – teab, mis liiki need ka peaks olema?



Järgmiseks peatuseks oli meil planeeritud British Museum (BM). Ehk kõige soojemaid elamusi tekitas muuseumihoone esisel olev Aafrika taimede ja skulptuuride näitus. Kuigi oli tunne, et ka neil on kõhe sellise parasvöötmelise seenevihma käes, nagu see ilm just Londonis parasjagu oli. BM ise oli 10 aastat tagasi toimunud esmavisiidi käigus jätnud mällu sellised märksõnad: kuivus, akadeemilisus, kuumus. Kas midagi oli muutunud? Kuumus asendus liigse kuhjatuse tundega. Siiski oli ka uuendusi. Näiteks oli vahepeal ehitatud siseõue valgusküllane aatrium koos nännipoe ja rohke vaba ruumiga.



Alustasime vapralt Egiptusest ja Kreekast kuid jõudnud keskaja Euroopasse, oli meie jalad muutunud töntsiks. Hirmus tunne. Ja sinnapaika see BM meist ka jäi.
Ning miks on need uhked hauapanused, sarkofaagid ja muumiad siin, ja mitte Egiptuses? Miks on Panthenoni bareljeefid siinses näitusesaalis, ning mitte kaunistamas Kreekas selle uhke ehitise seinu? Heal ajal oli Briti impeerium võimas ja eelispositsioonil, et seda kõike siia kokku koguda. Miks see aga meid ei köitnud...?

Lõpuks muusemimöllust pääsenuna otsisime ühe vaikse ja rahuliku söögikoha Seven Dialsi kandis. Märkimisväärne oli magustoiduks pakutud õunapuding jäätisega, mida oleks söönud oma 5 portsjonit kindlasti.
Aga me ei teinud seda, sest ees ootas vallutusretk Londoni Citysse. Eks me sinna põhiliselt ühe maja pärast läksime. Maja, mis meenutas traattugevdustega klaaspudelit lapsepõlvest, milles sai pisikeste õhuballoonidega ise kodus gaseeritud vett teha. Muidugi tuli seda „väikest majakest“ natuke otsida. Sellega seoses soovitaksime kõigile Londonisse minejatele Marks & Spenceri vaimustavat toodet nimega Extremely Chocolatey Mini Bites! Eriti hea on ta muidugi värskelt pressitud apelsinimahlaga :) Sellest saime energiat see tore maja üles otsida ja teda ka õige mitme nurga alt pildistada.



Ja veel mahtus sellesse päeva jalutuskäik Chelsea linnaosas, mis asub Lõuna-Londonis. Seal kohtasime palju jõukaid majapidamisi ja nägime omapärast minimalistlikku purskkaevu, kus vesi purskas otse tänavasillutisest. Jõudnud parajasti toimuva Chelsea lillelaada kanti, ütlesid meie jalad, et päev on olnud liialt pikk. Kuidagi komberdasime siiski lähima metroojaamani ja sõitsime koos äsja lillelaadalt tulnud väärikas eas londonlastega hotelli poole.



25.mai, kolmapäev

Aina raskem ja raskem on hommikuti tõusta. Aga ega see eesootavast innustumine kaua aega võta. Ootab ju ees reis Cambridge’i. Plaanis on kokku saada Megumiga, Inglismaal elava jaapanlannaga, keda oleme näinud üheainsa korra – viie aasta eest Tallinnas.
Cambridge jõuab kätte kuidagi äkki. Ootasime pea pooleteisttunnist reisi, aga läks alla tunni. Peagi selgub kurb tõsiasi, et raudteejaam asub sedapuhku päris linna ääres. Üle poole tunni vantsimist kesklinna ja ilm juba selline soojapoolne. Enne Megumiga kokkusaamist me väga kaugele ei jõudnudki. Istusime ühes pargis veidi aega ja kosusime.



Megumiga alustasime raudteejaamast uuesti. Seekord jõuame linna keskse väljakuni, mis tegutseb turuplatsina. Turg nagu turg ikka – natuke juur- ja puuvilja ning riided, keraamika, turistinänn. Otsustame natuke lihtsalt linnas ringi jalutada. Enamasti hakkavad kõikjal silma sisenemise keelumärgid. King’s College’i juures käime siiski niipalju ringi, kui lubatakse. Keskne hoone on nagu ikka kirik. Inglise kirikutele omaselt on ta justkui kaheosaline. Esimene ruum on pisut tagasihoidlikum, tagumine aga uhkema sisustuse, vappide ja ilmselt väga konkreetsetele inimestele mõeldud istekohtadega. Õppehoonetesse muidugi ei lubata. Ei lubata isegi õuele. Murule tohivad astuda ainult auväärt professorid. Kuna Trinity College’is näib asi sama piiratud olevat, siis otsustame sinna mitte siseneda.



Erinevalt Londonist suhtutakse siin palju sõbralikumalt jalgratastesse. Londonis oli kõikjal aedadel hoiatused, et nende külge kinnitatud rattad eemaldatakse. Siin aga on igal pool pargitud rataste „hunnikud“ ja ka kasutajaid on hoopis enam liikvel.

Hoolimata sellest, et majade stiil ja ajastu on hoopis teine kui meil, meenub siin pitsilisi või lihtsalt vanu maju vaadates ja kitsastel tänavatel jalutades Tallinn. Lihtsalt kitsaste tänavate tõttu? Õhkkond? Õhkkond peaks siin meenutama hoopiski Tartut tegelikult – tudengilinn nagu Cambridge on.

Lõpuks maabume ühes suvalises kohalikus pubis, mis ilmselgelt rohkem linnarahvale mõeldud. Tellime siinmail levinud fish & chips’e – kala friikartulitega. Ootamatusena katavad kolmandikku taldrikut rohelised herned. Mitte et nad halvad oleks olnud – lihtsalt ootamatud. Tegelikult on see juba lapsepõvest saadik juba Inglismaaga seostunud roog üllatavalt maitsev. Ja kõhu saab ilusti täis.

Megumiga vesteldes läksid need Cambridge’i tunnid kiiresti. Rääkisime uskumatult paljudest asjadest: filmidest, Inglismaast kui elukohast, maksusüsteemidest (võrreldes Inglismaa, Saksamaa, Jaapani, Rootsi ning Eesti omi), perekondadest, hariduse omandamisest, tööst ja selle otsimisest – paljust, mis viie aasta jooksul juhtunud. Ja tore oli teda „kiusata“ pidevalt puude ja taimede inglisekeelseid nimetusi küsides, kuni ta lõpuks ütles, et tunneb ennast nagu eksamil :) Liiga ruttu olime läbi pisut Nõmmet meenutava väikemajade piirkonna tagasi raudteejaama jõudnud ja aeg oli hüvasti jätta.
Cambridge jäi meelde just seoses Megumiga. Kahekesi olles oleksime kindlasti teisi asju märganud ja midagi põnevat ehk veel jõudnud kogeda. Aga läks nii.



Õhtul ootas ees jalgpallilahing Istanbulis. Liverpool ja Milan Meistrite Liiga finaalis. Istanbuli asendas kenasti pisike hotellituba. Koos ’pooliga sai läbi elatud kõik need emotsioonid, mida see unustamatu mäng pakkus. Ja lõpuks muidugi võidurõõm. Mis ei lähe meelest.

26.mai, neljapäev

Hommikul panin selga Liverpooli särgi, nagu olin lubanud. Ootamatu või mitte, see žest tõi Londoni tänavatel kaasa vastukaja. Jalutas mulle teine ’pooli fänn vastu – lai naeratus näol. London Eye turvamees arvas, et pean vist väga õnnelik olema. Täpipealt sama lugu Camden Towni turul. Autost hüüti korra või paar: Liverpool! Ja veel hilisõhtul parlamendihoone valvurgi märkis tunnustavalt: vaat see on hea meeskond. Pole ma ju sellise tähelepanuga harjunud ja ega vist alati õieti reageerida osanud. Aga tore oli sellegipoolest. Sel päeval oli Liverpool ka kaugel Londonis edu ja õnne sümbol.

Minul oli aga seljas Pariisi-särk. Ka see tõi turul kommentaari ühelt uduse pilguga (siiski üldiselt sümpaatseilmeliselt) mustalt onult: „My grandchild’s name is Paris!“

Aga hommik algas meil Camden Townis. See on huvitav piirkond kesklinnast päris kaugel eemal, kus majad elavad oma elu ja inimesed on pisut teistsugused kui mujal. Punkarid näiteks või siis Jamaika päritolu rahvas.



Majad on sealkandis aga hoopis vaimukalt dekoreeritud. Suurte pükste skulptuur näiteks seina küljes rippumas või vanaaegne lennuk või hiigelsuur kiiktool või võimas putukas.



Turistid sõidavad Camdeni turge kammima. Turge seal jätkub. Õnneks oli hommikul veel üsna rahulik ja saime vabalt ja segamatult ringi vaadata. Camdenis saime juua Londoni parimat värsket apelsinimahla ja ostsime meile mõlemale uskumatult toredad Nepaalis valmistatud puuvillased etnojakid. Meil lubati rahus neid selga proovida, toodi isegi peegel – ei mingit sundi ega ostunõuet seejuures. Vist sellepärast nad ära ostsimegi.



Järgmine peatus oli kesklinnast veel kaugemal – Hampstead. Külaks nimetavad. Tegelikult Londoni täieõiguslik osa. Peamiselt tahtsime siin kuulsat Hampstead Heathi külastada – nõmme, mis õigemini metsik park. Siin juhtus meil kole õnnetus. Fotokas kukkus maha ja mõne aja järgi mõelnud, otsustas edasisest tööst loobuda. Viisteist minutit puhkust tegi aga imet! Ikka saime pilte edasi teha. Oleks küll hirmsat moodi kahju olnud.

Nõmm oli mõnus. Kõigist linna haljasaladest kõige metsikum. Isegi teeviitasid polnud teps mitte. Kartes ära eksida, hoidusime suurematelt teedelt kaugemale pööramast. Sellegipoolest nägime põnevaid pööke ja ilusaid veekogusid. Kõik, kes Heathil jalutasid, olid vähemalt kahekesi. Üks neist kahest neljal jalal. Kutsa siis. Inimesed armastavad (ilmselt praktilistel kaalutlustel – hea korteris pidada) siinmail pisikesi koeri. Ja kui koer pole väike nässu, siis on ta kuldretriiver. Vähemalt tänavapildist võis seda järeldada. Ja kasvatamata koeri Londoni tänavatel ei leia – kõik on kuulekad ja kõigil on igaks juhuks kelluke kaela seotud.



Päev kippus kuumaks kätte. Hampsteadis endas jaksasime seetõttu üsna vähe jalutada. Kahju. Väga ilus piirkond.

Peale väikest vahepeatust hotellis otsustasime ka London Eye üle vaadata. Maailma suurim vaateratas ikkagi. Ja viimastel päevadel oli nii kohalikes ajalehtedes kui BBC-s üks kuum teema olnud selle likvideerimine. Või vähemasti kesklinnast kuskile odavamale rendipinnale üle kolimine. Mis kokkuvõttes vist oli niisama meedia tolmukeerutamine. Vaade oli igatahes seda minekut väärt. Kõige kõrgemas kohas u 140 meetri kõrguselt ja kuni 50 km kaugusele.



Õhtupimeduses istusime Parlamendi väljakul ja imetlesime tuledes säravat Big Beni. Kõige ees aga justkui maailma ebaõigluse sümbolina Iraagi sõja vastane meeleavaldus. Üle parlamendi nurga vuriseb iga minuti järel lennuk. Taas üks neid lennukoridore, mis Inglismaal igal pool vastu juhtusid.Aga vaatepilt oli vaimustav. Kui vaid oleks olnud fotokas, mis selle kinni püüdnuks.



27.mai, reede

Pahaaimamatult võtsime taas ette ühe retke Londonist väljapoole, teadmata, et täna tuleb viimase 53 aasta maikuu kõige soojem ilm. 32˚ C kraadi ikkagi. Aga hommikul Paddingtoni jaama jalutades ei teadnud me sellest veel midagi.

Windsorisse sõitis rong vaevalt pool tundi, kuid Slough jaamas pidime ümber istuma. Väike närvikõdi seega, aga kõik läks ilusti. Windsori raudteejaam asub täiesti linna keskel – kuningalossi kõrval peaaegu. Meie aga keerasime hoopis teises suunas ja lähenesime kuningalossile suure ringiga. Jõudsime poolkogemata ühte huvitavasse kohta – Windsorit ümbritseva tohutu suure pargi äärele. Ja sealt avanes imeilus vaade paarikilomeetrisele jalutusteele – Long Walkile. See tee toob turistid maanteelt lossi juurde. Seal me siis puu all vilus istusime ja ei teadnudki, et vahepeal toimub vaid sajakonna meetri kaugusel (uhke) vahtkonna vahetus. Silmasime sellest vaid saba.



Peale pikka kõhklust ja väikest vaidlust otsustasime ikkagi ka Windsori kuningalossi seestpoolt vaatama minna. Hoolimata 12.50 £ piletist ja pikast sabast. Loss on tegelikult päris suur koos oma siseõuedega, kuid umbes poolele pinnale külastajatel ligipääsu pole. Tegemist on ikkagi ju maailma suurima lossiga, millel alates ehitamisest 900 aastat tagasi püsiasustus. Ka praegu on see ametlik kuninganna ja tema perekonna residents. Olgugi, et vaid paaril nädalal aastas.
Lossi kõige väljapaistvam Püha George’i saal: pikk ja uhke, kõigi kuningannale lojaalsete rüütlite vappidega dekoreeritud. Seal peab kuninganna mõnikord ametlikke õhtusööke, kui mõni kroonitud pea külla tuleb.



Vahepeal hakkas kuumus vägisi liiga tegema. Söönud Pizza Hutis ja pisut puhanud, kõnnime kauneid tänavaid pidi Thamesi äärde ja üle silla Etonisse. Seal kusagil asub kuulus Etoni poistekolledž, kus noored printsid William ja Harry’gi õppinud. Mustades kuubedes noored poisid tänaval ringi jooksmas annavad märku, et oleme lähedal. Küll neil vaesekestel võib palav olla! Meil vähemalt on küll. Tuigerdame Windsorisse tagasi ja istume raudteejaamast esimese võimaliku rongi peale. Paar liitrit vett on vahepeal justkui nõiaväel kadunud. Kurgust alla ikka.

Külm dušš hotellis ja pikk puhkus kulusid ära. Otsaesine, nina, kurgualune ja nagu hiljem selgus – ka pealagi, olid päris ilusa päikesepõletuse saanud. Kammida mõnda aega ei tahtnud. Ma ei teadnudki, et selline asi võimalik on. Õhtul oli sellevõrra jahedam, et bussiga veel ikka Londoni kesklinnas ära käisime. Mõnus soe õhtu ja palju-palju inimesi liikvel. Piccadilly Circus säras tuledes ja õhk oli täidetud joobnud inimeste hüüatustest. Jalutasime üllatavalt kaua sel pimedal õhtul – Pall Mall, The Mall, St. Jamesi park. Pilkane pimedus, et veelindudel oleks rahu. No mitte päris siiski. Mõned puud olid imeilusasti valgustatud. See õhtu ei unune niipea.



28.mai, laupäev

Olime paariks päevaks hankinud kõigi tsoonide piletid Londonis reisimiseks. Seega oli nüüd võimalik kesklinnast kaugemale sõita. Ikka veel päikeselisel, aga jahedalt tuulisel hommikul võtsime suunaks Wimbledoni – Londoni lõunaosas asuva kauni elurajooni, kus igal suvel kuulsat tenniseturniiri peetakse. Muidugi tahtsime külastada just Lawn and Tennis Club’i. Selle koha leidmine polnudki aga kõige lihtsam.

Hommikusöögi järel läksime pea igal hommikul Queensway’l asuvasse Tesco toidupoodi. Seekord ostsime liitri apelsinimahla – või nojah, nii me arvasime. Pärast jäi see raske pudel meist ühele Wimbledoni pingile. Ei jaksanud teda kaasa vedada. Juua seda ju ei andnud. Tegemist oli nimelt siirupiga. Orange squash. Lollid turistid.

Sõitsime metrojaama nimega Wimbledon Park. Park seal oligi, suure lainetava järvega, kus pardid vaevalt püsti suutsid püsida. Esimesena tervitas meid selles pargis aga hoopis orav. Ta oli läinud prügikasti paremaid palasid otsima.
Varsti olime juba teel selle õige metrojaama, Southfieldsi, poole. Kusagil sealkandis pidi meie reisijuhi andmetel Wimbledoni tennisestaadion asuma. Suur oli meie üllatus, kui sinna jõudes märkasime, et peame hoopis sama tänavat pidi tagasi jalutama. Oleks me pargist väljudes teisele poole pööranud, hoidnuks tunnikese aega kokku.



Aga tenniseareeni leidsime kitsa Church Road’i äärest siiski lõpuks üles. Selle pisikese tänava äärde kogunevad juuni lõpus ja juuli alguses kümned tuhanded külastajad. Kuidas nad oma autodega sellele väikesele äärelinnatänavale küll ära mahuvad? Imeline lugu.
Tennisestaadionit saime kahjuks ainult aia tagant kiigata. Polnud parajasti õige kellaaeg giidiga ringkäiguks. Mis muidugi hirmus kallis lõbu ka. Aga juba paljas teadmine – ma olen seal olnud – on midagi väärt.



Seejärel läksime tagasi Southfieldsi metroojaama poole, et siis juba Regent’s Parki poole suunduda. Regent’s Park on vist küll Londoni kõige ilusamini kujundatud haljasala. Lilli on seal meeletult – eriti veel sellisel hiliskevadisel ajal. Pargi keskel asuvad ekstra roosidele pühendatud Kuninganna Mary aiad. Se oli üks neid läinud aastal armsaks saanud paiku, kuhu igal juhul tagasi tahtsime minna. Keset neid roosiaedu asub tore söögikoht, kus maitsesime ratatouille’d ja oasuppi. Viimane eriti viis keele alla.



Imelikul kombel toimus meil ka seal kohtumine oravaga. Loomake oli nii julge, et saime temast väga lähedalt pilti teha.



Regent’s Parki äärel asub Londoni loomaaed. Käisime sellegi piletihindu uudistamas. Kallis koht. Liiga kallis. 14 naela nägu. Jäi meil nägemata. Üks tore kaelkirjak jäi aia tagant siiski silma.
Vahepeal jõudsime ka päikese käes mõnuleda. Nii tore oli suure muruplatsi peal korraks pikali visata ja päikese soojust kontidesse koguda. Noored londonlased veetsid samas oma laupäeva vutti tagudes ja kriketit harjutades.

Õhtul jalutasime veidi Thamesi lõunakaldal. Kõikide sealsete teatrite ja kultuurikeskuste kandis. Ilus päikeseloojang oli – milline vaade sinna City kõrghoonete suunas.



29.mai, pühapäev

Viimane päev. Oh ei... Kohvri surusime hotellis väe ja võimuga kokku. Peaaegu kolmkümmend kilo. Jube mõelda, kuidas selle pirakaga pärast Victoria jaama jõuame. Juhtus nimelt olema just see nädalavahetus, kui meile nii sobiv Circle Line metrooliin ei töötanud. Rääkimata sellest, et teine „kodulähedane“ metroojaam Queensway oli hoopis suletud – kuni järgmise aasta sügiseni.



Aga see oli hilisema aja mure. Hommikul põrutasime Richmondi – peaaegu, et omaette linna kaugel Londoni edelanurgas. Polnud väga väljapaistev koht. Ootasime vist mingisugust külamiljööd, aga tegelikult oli igavavõitu väike linn. Thamesi ääres oleks sealgi olnud ilus jalutada, aga igatsesime linna tagasi.

Tahtsime seda kuulsat Speakers Cornerit Hyde Pargis külastada. Igal pühapäeval koguneb sinna hulk rahvast, et üksikuid kõnemehi kuulata. Alati on seal inimesi, kellel on midagi öelda. Selliseid tegelasi, kelle häält tavaühiskonnas ei kuule või lihtsalt ei tahata kuulata. Või kes lihtsalt tahavad inimestega rääkida.
Seekord olid esindatud Briti sotsialistid – väsinud ätid, kes jutlustasid pigem kommunistlikku ideoloogiat. Minul tekkis küsimus (ikkagi postkommunistlikust riigit pärit olev isik) – miks sa, papi, siis oma helgesse kommunismi ei kolinud, kui sul NL ajal see võimalus oli? Ah? Aga küsima ma seda ei läinud, mis seal ikka vanainimest kiusata.



Kõrval oli tore mustanahaline onu, kes rääkis tänapäeva ühiskonna pahedest. Kuni lõpuks jõudis oma põhipointini ja kraamis taskust piibli lagedale.



Lisaks veel mitu päris agressiivselt kristlusest rääkijat ning kõige suurema huvilistehulga seas – islami ja koraani tutvustav habemik. Väga head inglise keelt rääkiv üliviisakas onu, kes jättis väga hea ajaloo, koraani, piibli ja kaasaja kommete tundja mulje (palju muidugi võhikule muljeavaldamiseks vaja on aga...). Väga huvitav oli teda küsimustele vastamas ning piiblit ja koraani võrdlemas kuulata.
Üldiselt oleks tahtnud siin kohe paar tundi veeta ja igat rääkijat natukenegi kuulata. Niipaljukenegi, et aru saada, kuhu poole ta oma jutuga tüürib. Aga lennujaama mineku aeg muudkui lähenes.



Kahjuks otsustasime oma viimase korralikuma eine võtta kohe Bayswater Roadi ja Queensway ristmiku lähedal asuvas Deep Pan Pizzas. Njah – aeglane teenindus, pooli tellimusi ära unustav ettekandja, arusaadav personalipuudus, tühi bufeelaud. Jootraha ei saanud nad mitte pennigi meilt igatahes. Ja see oli esimene koht, kus me nii käitusime.

Pakid hotellist käes, üritame bussiga Oxford Streetile sõita, et sealt metroo peale ümber istuma. Ei õnnestu. Rahvast on palju ja kaks sobilikku bussi uksi ei ava. Kell muudkui kihutab.
Lõpuks ostustasime siiski metroo ja kolme ümberistumise kasuks. Hästi kiiresti ja valutult jõuame kohale. Õigeks ajaks.

Lennujaamas kuuleme check-in’i järjekorras jälle eesti keelt. Alles sel hetkel saame asjast aru. Nüüd on tõesti selleks korraks lõpp.