Muusika aastal 2004.

See on olnud suurepärane aasta. Palju vaimustavalt head muusikat. Hahahaha it's magic! Olgu siis siinkohal loetletud härra Kristiani lemmikud aastal 2004:

Aasta albumid:
Jim White – Drill A Hole In That Substrate and Tell Me What You See
Secret Machines – Now Here Is Nowhere
Brian Wilson – Smile
The Shins – Chutes Too Narrow
Thea Gilmore – Avalanche

Aasta laulud:
Jim White – Static On The Radio
Los Lobos – Somewhere In Time
Leonard Cohen – Undertow
The Jeevas – Ghost
John Fogerty – Honey Do
Renaud – Baltique
Wir Sind Helden – Rüssel an Schwanz
Max Herre & Joy Denalane – 1ste Liebe
Prince – Musicology
Razorlight – Rock’n’Roll Lies
Secret Machines – Nowhere Again
The Killers – All These Things That I’ve Done
The Futureheads – Decent Days And Nights
The Subdudes – The Rain
Wilco – The Late Greats
Toots and the Maytals – Time Tough
The Shins – So Says I
Rosie Thomas – I Play Music
Belle and Sebastian – I’m A Cuckoo
Thea Gilmore – God Knows
Lambchop – Steve McQueen
T-Rio – (Choopeta) Mamae eu quero
Vasco Rossi – Rock n Roll Show
Fatboy Slim & Damon Albarn – Put It Back Together
Terry Hall & Mushtaq – The Hour Of Two Lights
Dover – Honest
Badly Drawn Boy – Year Of The Rat
Rodney Crowell – Earthbound
Ron Sexsmith – Wishing Wells

Aasta oldie’d:
The Faces – Pool Hall Richard/You’re So Rude
Badfinger – No Matter What
Grateful Dead – Playin’ In The Band
Smithereens – Too Much Passion
The Lilac Time – The Girl Who Waves The Trains
John Martyn – Sweet Little Mystery
Del Amitri – Be My Downfall
Love – Alone Again Or

Luban, luban, luban - kui viitsite mõnega neist artistidest tutvuda - pettumust ei tule!

Kuuse kõrvalt.

Teie reporter istub rohelise jõulukuuse kõrval, millel põleb elav tuli. Tänane päev on olnud meeletult vaikne ja kahtlaselt igav ka muidugi. Just, mida ma vajasin. Eilne õhtu oli imeilus. Ja ikka mõtlen sellele veel tänagi...
Nagu näete, pole mul tegelikult mitte midagi öelda. Kas pole tore???? Pühitsege neid päevi omal moel ja kõik on hästi.

Sünnipäev.

Täna on sünnipäev. Mitte minul. Kellelgi, kes on hoopis tähtsam. Ta on rõõmus, et lumi tuli maha. Ja mina olen siis ka.

Baby, it's cold outside

Näh, ei ole ju! Ja mina rumaluke mõtlesin veel, et pole vahet, kas tulevad mustad pühad. Nüüd äkki tahaks valgeid ikka. Et saaks jõululaupäeval raadios rahus vana Leon Redbone'i mängida ning oma tuttavat joru juurde ajada.

Kadriorust kiirgab valgust.

Käisin nädalavahetusel ühes imeilusas Kadrioru kodus. Ma lausa imestan, et inimesed jaksavad luua endale nii mõnusa elukeskkonna. Kui palju mõttetööd ja muidugi ka käeosavust on vaja, et midagi taolist päris nullist tekitada. Kohupiimavärvid, kaunid seinad, laed, põrandad. Kuula ja imesta, millega on võimalik hakkama saada. Ning sõima iseennast, et milline käpard ja laiklev tolgus sa oled ja millegagi hakkama ei saa. Lausa häbi. Samas rõõm, et tuttavad inimesed oskavad oma unistusi teoks teha.

Mõtlesin sellele ruumikale, värvikale Kadrioru kodule ja mõistan äkki, et vist aasta kõige jubedam, pimedam päev. Täna. Vähemalt siin pealinnas. Tahaks päikese vägisi taevasse riputada, sest liiiiiiiiga masendav muidu. Aga ta sunnik on Vastukaalumandrile kolinud.
Pole hullu. Tuleval teisipäeval pöörame ennast jälle valguse poole.

Veelkord Pöffist (kuni veel midagi mäletan)

Nüüd on ta juba ammu läbi. Unustatud mitte. Sest midagi nii ilusat ei saa ju ruttu-ruttu unustada.
Ühe filmi kohta eelnev küll ei käi. Reedel nähtud Ungari "Tamara" lahterdan kergesti kõige halvemaks filmiks, mida kunagi sellel festivalil näinud olen. Umbes veerand tundi õnnestus mul sellest maha tukkuda, aga rohkem kahjuks mitte. Ma ei saa võib-olla Ungari huumorist aru. Või noh päris kindlasti ei saa. Aga minu jaoks oli see sügavalt traagiline linateos. Jätkunuks vaid unekest pikemaks.
Pühapäeval nähtud "Tüdruk pärlkõrvarõngaga" oli hoopis midagi muud. Stiiline ajastudraama. Aastal 1665 leiab kunstnik Johannes Vermeer, et kõige sobivam modell elab tema enda majas. Teenijatüdrukut mänginud Scarlett Johansson oli nii võluvalt süütu ja maailm ta ümber ei saanud muidugi millestki aru. Suurepärane näitlejaseltskond tegi sellest filmist ühe Pöffi seekordse pärli. Ja kunstnik kui amet oli tollal hoopis teistlaadi. See oli austustvääriv päevatöö, aga justnimelt töö. Ei pidanud keegi sind tollal lihunikust või rätsepast paremaks, et oled mingi looja või midagi. Täitsid rikka mehe tellimuse ja asi vask. Mulle meeldis ka mingisugune melanhoolne paratamatus, mis sellest loost kiirgas. Või nojah, mida ma siin nüüd jälle pläman...
Ameeriklaste "11.14" näitas meile midagi hoopis muud. Viimasel ajal paljukasutatud võte näidata ühtesid ja samu sündmusi mitmest erinevast vaatenurgast. Ühel kummalisel ajahetkel toimub ühes väikelinnas paralleelselt kuratlikult palju koledat. Mõned laibad, mõned vigastatud, mitu ääretult ebameeldivat tegelast. Hei, selles filmis olidki ainult ebameeldivad inimesed. Siiski jäin rahule. Hea ajaviide, sobivalt lühike. Päris ok lõpufilm. Inglise draama ja Ameerika action vaevalt 20 minutilise vahega - selline peabki üks filmifestival olema.

Auhinnatud töid ei taha ega oska kommenteerida. Tean ainult, et see on üks imeline nädal aastas. Ja õnneks tuleb ta taas.

Unista edasi.

Mina olen unistaja tüüpi inimene. See on õudselt vastik. Sest elus ei saa asjad iialgi olema nii, nagu sa unistad. Enamasti unistused teoks ei saa, aga on minuga juhtunud ka nii, et tegelikkus parem kui iialgi loota julgesin. Aga unistus ise pole võib-olla täitunud ikkagi. Nii et sellega on jama kui palju. Ratsionaalsel inimesel, kes oma asjad siin maailmas korda oskab ajada, on palju lihtsam kui minusugusel.
Eile oli mul koguni kaks elamust, mida teiega jagada tahtsin. Kõigepealt käisin Linnateatris “Sebastiani” vaatamas. See on vana tuttav lugu ühe Inglise katoliikliku perekonna ennasthävitavast elust ja mehest, kes on sunnitud (või hoopis õnnistatud) seda elu kõrvalt jälgima. Tihtipeale osalema ka. Ma olen seda lugu varem ühe hiiglama toreda Inglise telesarjana näinud. Seda huvitavam nüüd sama asja Eesti noorte näitlejate seltskonnas kaeda.
Linnateatris on neid tore punt. Andero Ermel, Alo Kõrve, Hele Kõre teevad seekordki sama ilusad rollid nagu “Vincentis”. Milleski on need kaks näidendit ka muidu sarnased. Seekord meeldis eriti lavakujundus, ei meeldinud nii väga muusikaline pool. Mis põrgu pärast on sellele möödunud sajandi kahekümnendate-kolmekümnendate aastate loole vaja juurde pookida David Bowie laule ja Syd Barretti legendi? Jäi mulle arusaamatuks. Eriti kuna lavastus ise oli kenasti klassikaliselt teostatud. Näidend on vaatlus sellest, kuidas range usuline kasvatus saab sind alati kammitsema, oled sa väliselt kui vastuhakkaja tahes. Tehakse selles näidendis palju pattu ja kahetsetakse kibedalt. Kes ei kahetse, peab põgenema. Kuni deemonid kinni püüavad muidugi.

Öösel vedasime end läbi inimtühja linna veel kinno kah. Bernardo Bertolucci “Unistajad” oli minu selle Pöffi suur ootus. Ja ega ta lootusi petnud. Või kui siis õige õige pisut. 1968. aasta revolutsioonilises Pariisis kohtub sinna õppima tulnud noor ameeriklane kahe prantslasega. Tüdruk ja poiss: kaksikud tuleb välja, ehkki esmapilgul ei usuks. Näiliselt poliitiliselt õigel teel, algavate üliõpilasrahutustega ühinev trio sulgeb ennast tegelikult suurde vanaaegset mööblit täis korterisse ja hakkab üksteist avastama. Seda noorte armumängu on metsikult tore vaadata. Lõpuks avastavad nad ehk liigagi palju kaua hoitud saladusi iseendast.
Uskumatult palju mõnusat 60-te rockmuusikat on selles filmis kuulda. Väga maitsekalt valitud seejuures. Janis Joplinit, Doorsi, Jimi Hendrixit näpuotsaga. Igav ei hakka, aga päris enneolematut elamust ka ei saa. Tore muidugi, et sellel filmil pole asja kommertstelekanalitele. Ja Bertolucci kultus elab minus edasi.
Jaa ja see unistamine... Nii etenduses kui filmis saab see äkki ja julmalt otsa. Sest täpipealt nii on ka päriselt. Unistama peab, aga tegutseda tuleb ka suuta. Vähemalt mõnikord.

Poolel teel.

Võib vist öelda, et olen oma seekordse Pöffiga poolele teele jõudnud. Esimesed kolm päeva läksid ju Berliini-reisile, nii õnnestus alustada alles esmaspäeval.
Seni nähtud neli filmi on kõik olnud täiesti erinevad, igaüks omalaadi retk inimelu mõõtmatutesse sügavustesse. Kui nüüd hirmus poeetiline tahta olla muidugi. Aga nagu Pöffil ikka tekitab see kõik vägevat igatsust kauge maailma järgi, mida ise kogeda ei saa. Või kui saabki, siis vaid lühikeseks hetkeks.

Kõigepealt: "Päev ja öö" on Rootsi film, kus löövad kaasa väga paljud varasemast tuttavad Sveamamma tippnäitlejad. Operaatoritöö on minimalistlik: terve lugu on vändatud üheainsa kaameraga, mis asub auto armatuurlaual. Üks väga õnnetu saatusega mees sõidab ringi mööda halli linna ja kohtub viimast korda elus talle oluliste inimestega. Ütleb kõigile, et kolib New Yorki, endal peas märksa fatalistlikum idee.
Kui hullusti võib inimeluga minna? Väga hullusti. Filmi peategelasel pole tegelikult ainsatki õlekõrt, millest kinni haarata ja ausalt öeldes muutub selle agoonia jälgimine pikapeale tüütuks. Parim oligi selles loos jälgida igavesti huvitavaid kõrvaltegelasi, kes korraks autosse potsatavad, et oma väike osa selles traagikas ära mängida ja siis kaduda.

Teiseks: Brasiilia film “Teiselpool tänavat” viis mind kohtuma ühe kummalise vanema daamiga. Naisega, kelle elu sisuks on koeraga biitshil jalutamine. Või nojah, tegelikult muidugi mitte. Tegelikult on ta salapärane politsei informaator koodnimega Lumivalgeke. Ausõna!
“Teiselpool tänavat” on armsalt rahulik film, tuletades mulle meelde kunagist kiindumust Lõuna-Ameerika linateostesse. Võimaliku kuriteo jälgedes juhtub proua peategelane hoopis kuuma armuafääri. Sellist vanemate inimeste armastuse kujutamist iga päev ei näe. Ilus oli, tõi laia naeratuse näole küll.

Kolmandaks: “Sansa” on vist Prantsuse päritolu lugu, kuigi sellel pole tegelikult erilist tähtsust. Sest sellel filmil on kodumaad sama vähe kui selles loos, mida meile ekraanil keritakse. Seekord oli võimalus näha ka filmi rezhissööri – kottpüksid, suusamüts, lumelauduri tüüpi tegelane oli. Mitte nii verinoor enam. Aga kuidagi ootamatult kenasti ekraanil nähtuga kokkusobitatav oma olemuselt.
“Sansa” on tegelikult kaamera tants läbi linnade ja riikide. Peategelane kõnnib lõputult ringi, kohtudes aina uute inimestega, sõbruneb, armastab neid. Ja homme on juba kusagil mujal. Vana puntras pass aitab ta imekombel igast piirist üle. Aeg-ajalt ristub tee vana viiuldaja ja dirigendiga, ülimalt koloriitse tegelasega, kes ilmselt kunagi holokaustist pääsenuna lihtsalt sätendab elurõõmust. Ja koos on neil metsikult lõbus.
Filmi peategelane on tegelikult kaamera. Meie ees vilksatavad eurooplased, aasialased, aafriklased – kõik ühtemoodi vahvad. Ja filmis ringikõndivad mehed leiavad igalt poolt sõpru, igas riigis kohtuvad nad põgusalt inimestega, kes justkui nendega aastaid tuttavad. Ehkki tegelikult on kohtumised imeüürikesed.
Mina, kes ma olen oma loomult võimetu võõraste inimestega kergelt kontakteeruma, tundsin “Sansat” vaadates suurt kadedust. Nende suhtes, kellel on oskus igas olukorras sõber leida. See on imeline and, alati tunda ennast kodus, alati olla oma.

Neljandaks: Hiina pärjatud “2046”. Film kirjanikust, kes jätab kõik naised enda järgi pisaraid valama. Raske on öelda, kes nende seast on talle tegelikult tähtis, kes lihtsalt meenutamas kunagi kogetud põgusat armastust. Elades 60-te aastate Hongkongi kõrvalises hotellis kirjutab ta romaani elust aastal 2046. Ajast, mil maailm on ainult ja üksnes ringikihutav kiirrong, kus kunagi midagi ei muutu. Või on see 2046 vaid hotellitoa number?
Raske öelda, kas “2046” on minusuguse jaoks. Kardan, et päris palju selles kummalises loos jäi mulle tabamatuks. Võib-olla seetõttu, et varasem kokkupuude Hiina kinoga üsna olematu. Aga lummav kaameratöö, mis keskendus inimeste liigutustele ja näoemotsioonidele, jättis siiski hinge oma jälje.

Berliin, Alexanderplatz

Tervist siis taas, hall Tallinn. Sa ei jää milleski Saksamaa hiiglaslikule pealinnale alla.
Jah, tean seda täpipealt, sest üleeile õhtul saabusin sealt tagasi. Väsitav nädalalõpureis Easyjetiga - see odavlend pole midagi hullem tavalisest. Minu meelest vähemalt mitte. Stjuuardid isegi teevad lennukis klounaadi - no millal sa Eesti Õhu puhul midagi sellist näed? Lõbu kogu vähese raha eest.
Berliin jättis mulle pisut vastuolulise mulje. Olen varemgi lugenud, et tegemist on üksnes ühe suure ehitusplatsiga. Tõepoolest! Tundub, et eesmärgiks on võetud teha see linn täiesti uueks. Kusjuures üldse mitte halb mõte, ma arvan. Seda protsessi turistina jälgida pole kahjuks just kõige meeldivam.
Ida ja Lääne vahel Berliinis enam suurt erinevust ei näe. Küllap on 15 aastat olnud piisavalt pikk aeg. Kuuma ja külma sõda meenutavat on Berliinis omajagu... võib-olla isegi liigagi palju. Aga mis sa teed - on ju tegemist nii veidra saatusega metropoliga. Ajalooline boheemlaselu keskus Alexanderplatz on sellest hea näide. Enne Hitlerit kultuurielu keskus, täna... Näotu, tundetu jaamaplats keset linna - tuntud eelkõige sellepoolest, et seal kõrval kõrgub Ida-Saksa suursaavutus Berliini Teletorn. Mille kõrvalt omakorda leiab endiselt kommunist Hans Liebknechti auks nimetatud tänava. Ka Rosa Luxembourg ja Marx ning Engels ei ole tänavanimedena Berliinis sugugi out.
Hmm jään pisut kimpu sellega, et peaksin vist teile seletama, mida ma seal Berliinis vägevat nägin siis. Igasugu asju ju. Seda, kuidas Unter den Lindeni pärnadealleel suure kopaga vana puud maha tõmmatakse (jah, see pole ainult Tallinna mure), kuidas Brandenburgi väravate juures Norra jõuluvana postkast kirju ootab, kuidas vana Berliini müür ise Spree jõe ääres vaikselt laguneb (umbes pooleteise kilomeetri jagu hoitakse teda väljanäitusena seal endiselt alles). Mõnda muud kah.
Ilusaid losse ja kirikuid eriti ei näinud. Nuuks. Võib-olla on põhjus selles kuratlikult jubedas aastaajas, kes teab. Charlottenburg on küll jah meeletult suur, umbes nagu 10 Eestimaa mõisa ja uhke torn otsas. Aga muidu...
Moodne Berliin on huvitavam. Eriti see, mis Potsdamer Platzi kanti juba kerkinud ja kerkimas. Midagi uue City laadset vist.
Aga jah - liiga palju tunde kulub sellisel aastaajal allmaaraudteerongides ja - jaamades. Mugavalt palju on seal ju neid liine ja jõudmine ühest linnaotsast teise pole probleem. Isegi mitte öösel. Nagu meile selgus, kui kella ühe paiku laupäeva hommikul lõpuks õnnelikult oma kahetärnisesse monstrumhotelli jõudsime. Hotelli, mille kõrval asub suurte korstnatega mammuttehas. Keset linna! Vapustav.
Saksamaal meeldib mulle käia ka sellepärast, et alles seal saan aru, et minu 11 aastast saksa keele eriklassis ka mingi kasu tõuseb. Et ma sellest keelest ikka veel natuke midagi mõikan kui ka ise kasutada ei julge.
Oeh tuleb liiga palju plära juba. Ühesõnaga: huvitav linn, aga ilus ta ei ole. Veel. Muuseas: Saksa uus pop-muusika on päris kütkestav. Täna kuulan siin just uute bändide hittlugudest koostatud kogumikku. Soovitan kindlasti kõrva taha panna sellised loomingulised kollektiivid nagu Wir sind Helden, Mia., Axel Herre. Saksa tänapäevamusa tundub põnev olevat.
Ich habe nichts erreicht ausser dir. Nii ongi.

Cool

Eile nunnus Nukuteatris PÖFF-iga algust sai tehtud. Theo Van Goghi "Cool". Theo Van Gogh on see Hollandi filmimees, kes hiljuti moslemiäärmuslaste poolt tapeti. Juhtum, mis kindlasti lisas eile õhtul saali nii mõnegi põnevil kiibitseja, kuigi iseenesest pole sellel kurblool nähtud filmiga mingit pistmist.
"Cool" rääkis grupist Maroko päritolu väänkaeltest, kes hallis ja vihmases Hollandis oma elule mõtet leida püüavad. Räpivad ja varastavad ja armastavad ja kõik. Läbikukkunud pangaröövikatse viib nad ühte huvitavasse noorte kasvatusasutusse. Seal üritatakse nende agressiivsust raamidesse suruda ja poistest normaalseid inimesi teha. Või midagi taolist. Väga täpselt läbimõeldud meetoditaga. Võtmesõnaks konfrontatsioon.
Film oli ausalt selline korralik noortekas, kergesti jälgitav stoori ja etteaimatav lõpplahendus, mis noortefilmi kohta küll pisut liiga vägivaldne äkki.
Igatahes see kasvatusasutus tundus huvitav. Kindlasti Hollandis midagi taolist ka päriselt eksisteerib - noori pätte ei saadeta kusagile kurjade onude hoole alla ja hiljem vanglasse mädanema, nagu meil. Ikka tõsiselt üritatakse inimest kasvatada.

Jälle ei ole ma teabmisajastsaadik kirjutanud siia. Iga kord luban endale, et homme jälle. Ah nojah...homme jälle! ;)