Paikesehommik.

Paike sarab tana Londonis ja on ka pohjust. Liverpooli eilse imeohtu parast ka. Aga ka meie imeilusate paevade parast siin ja Canterburys ja Cambridge'is. Ja kohe jalle uusi avastusi tegema - blogida pole kahjuks sugugi aega. Aga kyll jouab. Imeilus paev kohe algamas.

Tate Modern ja niisama uitamine.

Teine paev Londonis ja hommikust lounani 4 tundi Tate Modernis Picasso, Rodini, Mondriani, Warholi ja teiste kunstiaarete seltsis. Oi millist vaimustavat meistritood seal naha saab! Oleks vaid joudu koik need saalid vastu pidada. Oli kuidagi. Tate ise Thamesi lounakaldal on suurejooneline endine elektrijaam, kuhu mahuks kaugelt rohkemgi kui sinna praegu mahutatud. Aga tuhja ruumi olemasolu on ka oluline. Ausona!
Teine elamus Caravaggio naol jai kahjuks saamata. Piletid olid valja muudud. Ja tana oli naituse viimane paev.
Niisiis uitasime niisama. Tore paev ikkagi.

Nii ta algas.

London tervitas meid vihmavalingutega. Aga kevad on siin kaugel ja koik nii imeliselt roheline. Pikapeale tuleb rahu sudamesse. Kui nii voib oelda. Ohtune jalutuskaik Notting Hillis tehtud, voib rahulikult magama minna. Ja homme uued seiklused.

Eurovisioonist.

Moldova laul oli geniaalne! Õnneks said teisedki peale minu sellest aru.

Reisiärevus.

Eks seda ärevust ole õige tublisti juba. Ikkagi 9 päeva Londonis. Minu jaoks on see päris pikkkkkkkkkk aeg.
Aga samas... asjad on nii kenasti korraldatud meil, et lust lausa. Kõikvõimalikud piletid ja broneeringud vaatavad mulle juba laua pealt vastu, naelsterlingid samuti. Kui nüüd ometi ilusat ilma ka jagataks - laupäevast alates juba, palun.

Aga vahepeal on tore lugeda jutustust Planeedist Prantsusmaa. Varsti ju sealmail referendum tulemas.

Täiusliku rocklaulu otsinguil.

Ma teen seda kogu aeg. Olen teinud nii kaua kui mäletan. Otsinud täiuslikku rocklaulu. Või siis peaaegu täiuslikku. Mis käib kah. Ja imede ime, vahetevahel leiab ka.
Üks selline pesitseb vähetuntud grupi The Rockfords samanimelisel debüütplaadilt aastast 2000. Ilmselt nende ainsalt.
Kuues lugu "Coat of Arms" on SEE. Chris Frieli vankumatu trummibiit, Mike McCready ja Danny Newcombi mürisevad kaksikkitarrid, Rick Frieli täiuslik bass ja lauljatar Carrie Akre hääl, mis vahepeal ründab sind kolmest eri suunast ja lausa murrab maha. Või siis teeb uskujaks.
Massiivne laul! The Rockfords.
Strength is all i need.

Üks segaduses lind ja muidu linnast mere ääres.

Raekoja platsil asub: 6 m diameetriga ja 4 m kõrgune tsirkulaarne objekt, mille siseküljele on trükitud Raekoja platsi panoraam ja väliskülg peegeldab platsil viibijaid tänu reflekteerivale kattematerjalile.
Tsirkulaarse objekti välisäärt pidi tatsab ringi kajakas, vaatab iseenda peegeldust ja toksib järelejätmatult omaenda nokka. Väidetavalt mitte esimest päeva. Kajaka nokk on verine. Loomulikult on see imelind kõigi välismaalaste lemmikpildistamisobjekt.

Kevad on äkki linna tulnud. Ma pole vist ühelgi aastal võilillede õitselepuhkemist nii kannatamatult oodanud ja nüüd on see siis lõpuks juhtunud. Isegi puud lähevad vist ühel ilusal päeval lausa lehte ja see päev ehk polegi enam kaugel. Vaimustav.

Kehrwiederi toredad kohvikud on nüüd üle linna laiali. Ühe eriti omapärase leiab ühest Vene tänava hoovist. Polegi vist nii eklektilise sisekujundusega söögikohta näinud. Isegi koogitaldrik antakse igaühe jaoks erinev. Muidugi on iga alamp iga laua peal erinev, iga tooli seljatoele on pandud erinev riietusese. Ja noh, mõistate isegi, et igav ei hakka.
Ehk ei ole sellised kohad siiski enam vaid turistide pärusmaa. Kuigi jah, see 20-kroonine teetass jaksab mind veel ka aastal 2005 hämmastada... Kust küll selline müstiline hind võetakse?

Seekord läks halvasti.

Kui tahate eriskummalist teatrit näha, siis Mustpeade majas näidatav "Mäng peeglitega" on just teie jaoks. Ita Everi tuhandeid austajaid kohale peibutav näidend on just täpselt selline, nagu tema pealkiri aimata laseb. Mitte miski asi ei klapi!
Ausõna: ammu pole mina sellist amatöörvärki teatri nime all näinud. Kui üldse. Asja korraldab seal mingi tundmatu mittetulundusühing ja algusest lõpuni jäetakse mulje viimasel hetkel kokkuklopsitut haltuurast.
Juba trupp on veider. Paar Linnateatri näitlejat (Liina Olmaru, Ep Eespäev), mõni avalikkuse ees tuttav nägu (Raivo E. Tamm, Pirjo Levandi), mõni ammuunustatu (Ülle Ulla, Ago-Endrik Kerge, Tõnu Kilgas), mõni päris tundmatu (nimed ei jäänud meelde) pluss Ita Ever.
Everi mängitud Miss Marple ei ole seejuures peaosas! Tema roll on tehtud küllaltki tühiseks ja selle asemel lastakse soleerida sellistel veidrikel nagu Kilgas, Levandi ja Kerge. Lavastaja Roman Baskin on ka palju laval - miks, see on omaette küsimus. Mida need tegelased seal teevad? Nad ei suuda rollist kinni pidada, nad ajavad sõnu sassi, diktsioon on mitmel näitlejal olematu. Uskumatul kombel sellise auhindadega pärjatud näitlejanna nagu Liina Olmaru lavakuju on otsekui kehv koopia hiljuti nähtud Nero Wolfe'i filmide tegelasest.
Lavastus ise ei kannata ka kahjuks mingit kriitikat. Ta kestab kolm tundi! Kolm tundi, millest loo suhtes olulised on ehk napid neljandik. Huvitaval kombel ei piisa kolmest tunnist, et vaataja toimuvale pihta saaks. Kriminaalse loo tegelaste omavahelised keerulised sugulussidemed lähevad nii sassi, et lõpuks ei mõista enam kuidagi, kelle õde või kasutütar või mis pagan see tegelane seal on ja miks.
Asi läheb seejuures päris käest teises vaatuses, mis sisaldab peamiselt politseiinspektori (Roman Baskin) intervjuusid kõigi perekonnaliikmetega. Saabub üks ja esitab oma sisutu soolo. Siis teine. Siis kolmas. Jne. Piin tundub lõputu.
Siis plaks ja läbi. Mõne minutiga sureb veel mõni tegelane ja lavale saabub pea terve vaatuse eemal viibinud Miss Marple ja esitab loo lahenduse. Kõik.
Mina ei suuda ikkagi mõista, kuidas sellist asja on võimalik rahvale näidata. Proove justkui poleks tehtud, üks kavalehele kantud tegelane, keda pidi mängima Maila Rästas, ei ilmugi välja. Lavastuse tempo on täiesti paigast ära. Pikale ja mõttetule heietamisele järgneb uskumatult äkiline lõpp. Kui paljud pealtvaatajad aru said, kes tegelikult mõrvar oli ja miks? Ja kas saali tagumises otsas üldse näitlejate jutust sotti saadi, kui isegi päris kõrval istudes jäi tekst tihti tabamatuks?
I-le täpi panid paar pealtvaatajat, kes tormasid riietehoiu poole samal hetkel, kui Ita Ever ja kompanii viimase stseeni järel saalist lahkusid. Näitlejate kannul! Enne aplausi! Ma ei ole midagi sellist enne näinud. Ja kui näitlejad tulid teist korda kummardama, panid järjekordsed tädid lõikama, joostes sujuvalt kummardavate näitlejate rea vahelt läbi.
Hõre aplaus lõppenud, pistsid jooksu ka ülejäänud. Istusime ja vaatasime hämmeldusega neid inimesi. Seekord tõesti etendus vääris tema vaatajaid.

Ah...Juliet.

Tallinnas pole ammu toimunud rahvusvahelist kontserti, millest oleksin tahtnud osa saada. Lenny Kravitzi pseudorock või Phil Collinsi viimsed üürgamised ei tõmba kohe üldse, nii et võib-olla jääb Mark Knopfleri eilne esinemine Suurhallis pikaks ajaks minu jaoks ainsaks.
Marki tahtsin ma näha. Olin kunagi, nagu tuhanded eestlased, Dire Straitsi andunud kuulaja ja olen alati hinnanud väga kõrgelt tema professionaalset suhtumist muusikasse. Ja muidugi armastanud seda müstiliselt helisevat meloodilist kitarrisaundi, mille tunned ära kinnisilmi. Ega ma viimase 10-15 aasta jooksul suurt Marki kuulanud pole. On tulnud uusi lemmikuid, on olnud vajadus see tema kuulamise aeg vaikselt tahaplaanile suruda.
Minu üllatuseks pakkus eilne kontsert rohkem kui lihtsalt nostalgiat. Mark on suurepärases vormis ja tema hilisema sooloperioodi laulud sobisid üllatavalt hästi kokku Dire Straitsi hittidega. Peaks ütlema, et hoopis superhitt Money For Nothing tundus eile puhta anomaaliana, täiesti sobimatuna teiste lugude sekka. Mitte Suurhalli publiku jaoks muidugi. Nemad neid 80-te hitte ainult ootasidki ja neile ka kõige võimsamalt kaasa elasid.
Esitatud lugude nimekiri peaks olema enam vähem täpselt sama, mis viidatud veebilehel. Minu jaoks olid kõige maagilisemad kolm igivana Dire Straitsi laulu: bändi esimene singel "Sultans of Swing", pikk ja imeilus "Telegraph Road" ning eriti, eriti "Romeo and Juliet", mis veel tänagi minu peas muudkui ringi käib. Üks mulle varem tundmatu tempokas bluus meeldis ka tohutult: kui ma nüüd suudaksin ta vaid identifitseerida. Oli see siis nüüd "Song for Sonny Liston" või "Done with Bonaparte". Peab üritama kusagilt välja uurida.
Tallinna publik võttis Marki igatahes kenasti omaks, plaksutas võimsalt ja teenis välja täpselt vajaliku arvu lisalugusid. Knopfleri saatebänd oli härra kitarristiga igati võrdsel tasemel - tuntuim nimi vast juba Dire Straitsi aegadest (ja Notting Hiliibilliesi päevist, mmmm) tuttav klahvpillivirtuoos Guy Fletcher. Siin Guy Fletcheri tuuripäevik, kuhu õige pea peaksid ilmuma ka mõtted ja pildid Tallinna kontserdi kohta.
Lisa: Nüüdseks ongi Guy Fletcheri leheküljele kommentaarid Eesti kontserdi kohta ilmunud. Kusjuures nad on väga sümpaatsed ja asjatundlikud! Vajutage siis ülaltoodud linki ja uurige ise.

Vähese unega ööd.

Selle nädala ööd on üldiselt väga lühikeseks jäänud. Teisipäeval võttis Liverpooli võidueufooriast toibumine aega ja eile öösel püüdsin niikaua Briti valimiste tulemusi jälgida, kuni üldised tendentsid selged.
Briti valimised on olnud mulle olulised juba sellest ajast, kui see hirmuäratav Thatcher sealmail võimul troonis. Olen alati olnud Tööparteiveendunud toetaja ja hoolimata isiklikust antipaatiast Tony Blairi vastu, seda kindlalt tänagi. Sellest ka suur rõõm täna hommikul, et progressiivsed jõud - Tööpartei ja liberaaldemokraadid - said Briti saartel kindla võidu ja polnud vähimatki hirmu, et konservatiividsuudaksid niipea võimule naasta.
Valimistulemused näitavad siiski Tööpartei selget lüüasaamist ja partei parlamendienamuse suurt vähenemist. "No, not Blair", oli valija selge sõnum. Blairi valitsuse tegevus on olnud viimastel aastatel vastuoluline - tema toetus Iraagi sõjale eemaldas partist palju endisi toetajaid, aga ka sisepoliitika konservatiivsed elemendid jätsid paljud Tööpartei valijad eile koju.
353 kohta (hetkel) ja absoluutne enamus tähendab siiski seda, et Blair saab veel mõnda aega jätkata ning tema lähima kaastöötaja ja samas suurima rivaali Gordon Browni tõusu Tööpartei etteotsa tuleb veel ilmselt paar aastat oodata.
Peamine eesmärk - konservatiivid kindlalt opositsioonis hoida - sai õnneks kindlalt täidetud. Ja liberaaldemokraatide edu tähendab, et ka sõjavastased jõud saavad parlamendis aina enam oma sõna sekka öelda.

Ühe jala peal seisvast mehest Luis Garcia väravani.

Eile oli pisut hämmastav õhtu. Estonias vaatasin sisuliselt arusaamatut, aga väliselt atraktiivset Hiina ooperit. Üks mees seisis seal eri asendistes kümme minutit ühe jala peal. Ja teised tegid hämmastavaid akrobaatilisi trikke. Näomaalingud olid vaimustavad, riided värvilised ja imeilusad.
Aga võõras oli mulle see kõik. Väga võõras. Ja kokkusobimatu. Keel, liikumised, Estonia kontserdisaali klaaslühtrid, nooremate ja vanemate eestlaste hämmeldunud pilgud ja kohmetunud naeratused. Kultuur ühendab inimesi ja toob meile maailma lähemale, kuid ei suuda alati teha nii lootusetult võõrast asja mõistetavaks.
Loomulikult tundsin ennast rumala idioodina, et ma aru ei saa. Igaüks tunneks ju. Oma viga loomulikult. Miks ma jätsin siis eeltöö tegemata. Teisalt oli mingil ajusopil huvitav ka... Pagan sellest inimesest aru saab, mis ta mõtleb ja tahab.

Aga õhtu jätkus närvidemänguga Anfield Roadil Liverpoolis. Eile tundsin tõepoolest ka teleri taga istudes, justkui oleksin olnud seal kohal. Osana sellest punasest armeest - laulmas, skandeerimas, vilistamas, küüsi närimas. Eile olid kõik Liverpooli fännid terves maailmas ühinenud. Üks ja ühine 12. mängija platsil meeskonda aitamas. Ja sellest huvitavast arvulisest ülekaalust piisas just täpselt.
Ometi kord: võitsime.

Idealism elab veel.

Kinos on jooksmas praegu Sydney Pollacki toredalt vanamoeline poliitiline põnevik The Interpreter ehk maakeeli Tõlk. Ma üldse ei imesta, et sõsarlehtede The Observeri (vt link ülal) ja The Guardianikriitikud seda linateost nii erinevalt hindavad. Tegemist on tõesti filmiga, mis kuuluks rohkem 70-te ja 80-te õhustikku. Paljude küünikute jaoks on see muidugi ütlemata raskesti seeditav tõsiasi.
Tegu on meil ühe Aafrika lõunaosas oleva riigi intriigidega. Endisest vabadusvõitlejast president on tänaseks mõrvar ja türann, kes ei löö risti ette, vaid notib oma poliitilisi vastaseid õige jõhralt. Raske pole leida siin paralleele Zimbabwe diktaatori Robert Mugabega.
Too (filmis muidugi väljamõeldud) riigikese president plaanib ÜRO ees esinedes oma halba imidzhit parandada, muidugi kõiki teisitimõtlejaid terroristideks tembeldades. Loo keskmes pole aga sugugi president, vaid hoopis salapärane valgenahaline ÜRO tõlk, kes pärineb sealtsamast väljamõeldud Aafrika riigist. Pikapeale selgub, et Nicole Kidmani mängitud tõlgi perekond ja sõbrad on kõik ühel või teisel viisil türanni kukutamisega seotud ja kust temagi siis pääseb. Kuulnud plaanist diktaator ÜRO-s tappa, astub ta kontakti USA salateenistuse agendiga (Sean Penn) ja noh, edasine on juba etteaimatavam. Tõlgi valge nahavärv toob minu jaoks juba teise paralleeli Zimbabwega, kus seal varem valitsenud valget elanikkonda tänapäeval päris jõhkralt surutakse...
Film ise on tempokas, üdini täis head tahet, usku diplomaatiasse ja sellesse, et lõpuks õiglus ja headus võidavad. Pisut naivistlik ehk, kuid kindlasti kaaluvad lapsemeelsuse üles Pollacki vankumatu usk ÜRO-sse ja muidugi peapaari Kidman-Penn tugev mäng. Kidman on nagu ikka, väliselt kergesti haavatava moega, aga tegelikult uskumatult meelekindel tegelane, Penn oskab aga neid pisut õnnetuid, aga samas vapraid tegelasi palju paremini kehastada kui mõni nimekam Hollywoodi staar.
Häbiväärselt vähe idealismi on tänapäeva meelelahutusmaailmast leida ja sellepärast mulle "Tõlk" oma tonaalsuselt väga sobibki.