Tuhat kilomeetrit saartel – 2.päev

Järgmine hommik leidis meid jalutamas ümber Kuressaare linnuse ning imetlemas seda täiuslikult säilinud kaitserajatist. Milline põnev paik oleks see etendustele, filmidele, kontserditele. Palju ruumi, palju rikkumata ajalugu. Lihtne on kujutleda imetoredat näidendit Saaremaa ajaloost või siis keskaegse hõnguga linnuseseiklust. Lossis sees asuvat tolmunud näitust me enam vaatama ei läinud. See juba tehtud ja pead vangutatud. Seal kaitsevallil seistes ja suursuguse linnusehoone poole vaadates hakkab lausa kahju, et selline uhke paik sisuliselt kasutuna seisab.

Aga meie ootasime juba reisiseltskonna täiendust ja mõtlesime, kuhu küll Saaremaal täna jõuaksime ja kuhu mitte. Vilsandi näib lootusetu unistusena. Ja eks ta selleks osutubki. Tundub küll, et aega on maa ja ilm, tegelikult pressib hilisõhtune Triigi-Sõru praam ennast juba mõtetesse. Selleks ajaks, kui söödud ja Mändjala pehmedes lainetes kord veel mõnuletud, näitab kell juba pärastlõunatunde.
Sõidame Kihelkonna poole. Kihelkonnas on reisiatlase kohaselt kirik. Küllap muudki veel, aga meie piirdume sellega. Kirikuaia ühes nurgas toolil istub tore mammi paari raamatu ja raadioaparaadiga. Peagi on ta juba meie juures ja pakub võimalust kirikutorni ronida. Miks siis ka mitte! Luugid tuleb vaid enda järel kinni panna ja kahte suurt kirikukella mitte puutuda. Oleme kuulekad turistid. Kirikutornist avanev vaade paljastab hiiglama palju metsa. Mitte viimast korda seejuures.
Aga meie põrutame juba edasi. Ja kusagil põhjapool mere ääres peame mõnusa pikniku. Veider kivine rand, otse veepiiril elektriliinid. Ilmselt mälestus Vene sõjaväest, nagu ka asfaltteed ootamatutes paikades ja vanad lagunevad kasarmuvrakid metsade vahel. Kuivõrd teistmoodi võis olla nendel saartel liikuda paarkümmend aastat tagasi.

Karujärve äärde jõudnud, saame teada, et siin kusagil asusid omal ajal kõige läänepoolsemad tuumalõhkepeadega raketid Nõukogude Liidus. Aga meie avastasime sealt hoopis sipelgate kiirtee. Lummav vaatepilt.
Meie viimane plaan Saaremaal on külastada Kalaküla. Reklaamleht rääkis nii peibutavalt võimalusest ise forell püüda ja see siis kohapeal ära süüa. Kui nüüd ainult õigel ajal kohale jõuaks. Kaali kraatri juurest läbi hüppamata siiski ei saa. Kaalis on turistide peibutamisevajadusest aru saadud. Nänniletid, külastuskeskus, pubi. Kraater ise on muidugi selline viie minuti objekt, kauem pole seal midagi vaadata. Teist korda kohal viibides veel eriti.
Kaalist mitte väga kaugel Kalaküla asubki. Reklaami väitel vanim kaluriküla Saaremaal – mis sellest, et hetkel asub täiesti sisemaal. Keset kõige tavalisemat võserikku on püsti pandud kaluripaadid ja ehitatud toredad varjualused, mis tol neljapäevaõhtul küll suhteliselt inimtühjad olid. Palju on lilli ja ühes aedikus kõhutavad küülikud. Peamine atraktsioon on siiski forellipüük, mis erinevalt mõnest muust paigast Eestimaal siin lausa käkitegu. Ei läinud vist kümmet sekunditki kuni kala käes ja osava meistrimehe poolt mõrvatud.

Tema küpsetamise ajal võisid ühes varjualuses näiteks ihuüksi kergejõustiku EM-i vaadata. Ja herilaste poolt rünnatud saada. Aga kui kala valmis, maitses ta imehästi. Ükskõik, kas küpsetatult või grillitult. Ning neljale oli ühest küll ja küll.
Siis padavai autosse ja Triigi poole kihutama! Pole enam minutitki varu. Aga praamisõit osutus ootamatult rahulikuks ja mõnusaks. Saaremaalt lahkusime õige kauni päikeseloojangu paitades, Hiiumaale jõudes säras taevas suur punakas kuuketas. Hämmastav vaatepilt – oleks selle vaid korralikult fotole saanud! Pilkases pimeduses sõitsime veel pool Hiiumaad läbi ja alles siis saime oma pika teekonna Ürgtarekeses lõpetada. Milliseks imetoredaks ööbimispaigaks see alles osutus! Aga temast pikemalt juba kolmanda päeva pajatustes.

Perekonnapilt

Üks isevärki lõhn

Töö WC-s on koristaja hakanud uut puhastusvahendit kasutama. Ja imede ime: nüüd lõhnab seal täpselt samamoodi nagu Londoni või Berliini hotellis. Ai, magusad mälestused...
Aga järjejutt "tuhat kilomeetrit saartel" jätkub päris kindlasti. Millalgi.

Tuhat kilomeetrit saartel - 1. päev

Aeg muudkui lippab, aga mitte ei taha, et augustikuine saarte ringsõit päriselt unustusse vajuks. Seepärast veidi juttu ja mõned pildikesed ka siia.
Juhtus nii, et alustasime mu sünnipäeva eelneval hommikul, vurades kõrini täis pakitud Muftiga Virtsu ja sealt pooltühja laevaga Muhumaale. Ilm oli vaikne ja ilus, päev tundus paljutõotav.
Ja tõesõna, paar tundi õndsalt rahulikus Muhus kuulusid selle suve kaunimate hulka. Läksime Vahtrastesse Rannaniidi panku otsima, aga leidsime hoopis kõrgete kadakatega palistatud metsateed. Ja äkki polnud enam kusagile kiire.


Üügu panga juurest avastatud kaasturistid ja aina tühenev kõht andsid siiski märku, et õndsuseaeg on läbi ja ees ootab suur Saaremaa. Ja enne kui aru saimegi, olime juba Kuressaares ning otsisime üles mitu aastat tagasi tuttavaks saanud nurgataguse kesklinna äärel, kuhu auto parkida. Kuressaare turistidele orienteeritud kesklinn oli täidetud lilledest ja läti keelest. Lätlasi kohtas tõesõna igal sammul, põhjuseks vist hiljuti avatud Ventspilsi praamiliin.
Kuressaare külje alt avastasime õige pea imetoreda supelranna. Sel suvel olen ma endalegi imestuseks rannamõnud avastanud. Täpsemalt suplemise. Mõtlesin, et seda imeasja nüüd küll minuga juhtuda ei saa, aga tõesõna: ma suudan juba teatud hulga sekundeid vee peal püsida! Milline imetore tunne ja kui vesi on soe ning puhas, tekib tunne, nagu oleksingi puhastverd vee-elukas. Või no peaaegu.
Mändjalas olid kõik mu nõudmised täidetud. Kahel päeval sai seal sulistamas käidud ning olemist südamest nauditud. Täpselt nagu Vääna-Jõesuus ja Peipsi ääreski. Viimastest aga enamgi julgen just Mändjala randu soovitada. Ilmselt on sealsed veed ka palju kauem soojemad kui siin jahedal põhjarannikul.
Mändjala jahutas meid igatahes suurepäraselt ning andis jõudu veel samal õhtul Sõrve säärel ära käia. Mulle millegipärast meeldib maa lõppudes jalutada. Võib-olla on see mingi alateadvuslik tung maadeavastaja olla? Kes teab. Igatahes tuju ja tahtmine viimase kivikese juures ära käia oli tugev ning kilomeetrine jalutuskäik Sõrve tuletorni juurest tundus sel soojal õhtul imekerge. Peagi olimegi maa lõpus ja saime seal imekombel mõned omaette minutid. Enne järgmise bussitäie lätlaste saabumist.
Muuseas, mobiiltelefon tervitas Lätisse jõudmise puhul ning ega jah, sealt see Kuramaa paistiski. Aga ilus oli pilt ka teisele poole vaadates.

Sealtsamast Sõrvelt leidsime veel Jämaja mereranda ehitatud kivihunnikud. See on lummav vaatepilt - üksteise kõrval sajad inimkäega loodud kivikuhilad, mille ehitamine sugugi lihtne pole. Pole see ainus sarnane koht Saaremaal, kuid vaevalt kusagilt mujalt kaunimat päikeseloojangupilti õnnestub klõpsata.

Aga juba kihutasimegi tagasi Kuressaarde, kus meid ootas mõnus öö külalistemajas. Perfektselt saksa keelt kõneleva peremehe juures.

Vikilummuses

Kust ma eile õhtul õieti alustasingi? Vist oli esilehel mingi viide New Yorgi metroostreikidele, mis tänaseks kadunud. Igal juhul asusin ma põhjalikult uurima New Yorgi ühissõidukiliiklust, selle ajalugu ja tänapäeva. Kui kiiresti on piletihind tõusnud 15 sendilt 2 dollarile. Enne kui aru sain, olin juba Chicagos, uurimas trammide ja trollide ammust kadumist tänavapildist. Sama äkki sai Chicagost San Francisco ning äkki olin juba hipide man, uurimas imetoredat kogukonna kodulehte, kus Vana Hipi käest igale olulisele küsimusele vastuse saab.
Vikipeedia abil võib teha kasvõi iga päev ühe lõputu reisi.

Vaikuses ja rahus

KUMU auditooriumis näidatakse kolmapäeviti dokumentaalfilme. Pileti eest maksma ei pea, nii on üpris hämmastav, et huvilisi koguneb sinna õige vähe. Samas ma lausa kardan seda päeva, kui seal käimine "massidesse jõuab". Näiteks Von Krahli teater ja Kinomaja olid omal ajal vaiksed ning rahulikud naudingukohad, kuhu sugugi igaüks ei eksinud. Kinomajast mäletan sellistki põnevusmomenti kusagil 90-te algul: kas ikka tuleb viis inimest kokku, et filmi üldse näidataks? Aga kultuuritarbimine sai äkki moodsaks ja varsti muutusid asjad kardinaalselt. Saabusid massid. Aga KUMU-s on esialgu veel vaikne ja rahulik.
Eile näidati seal kahetunnist filmi Šveitsi lambakarjuste elust. Aeglase rütmiga, aga täis põnevaid detaile. Ega neid karjuseid seal mägedes kuigi palju järgi pole jäänud, seda põnevam on taolist kaduvat elulaadi jälgida. Film oli põhjalik: käisime lammastega suvistel niitudel kõrgel Alpides ja talvistel lumistel aasadel tasandikul. Nägime karjusteperekonna elu. Üks täiskasvanu on alati loomade juures, teine siis peab jääma koju ja kantseldama lapsi. Lambad vajavad pügamist, vannitamist, sünniabi. Muidugi peavad nad alati liikuma, et leiduks värsket nosimist. Karjusel on abiks eesel ja muidugi koerad. Eks omajagu liigutakse ka autodega, pikemaks transpordiks peab loomad veokitesse ajama ning siis sealt jälle välja saama. Samal ajal vajavad kodus lapsed kasvatamist, on vaja tegeleda majapidamistöödega. Muidugi peetakse kitsi, sigu, kanu. Valmistatakse juustu. Päevad on pikad, tööd palju.
Filmi üks kaunim osa olid pikad kaadrid, kus kaamera jäeti õige kauaks püsima. Ja lasti lihtsalt filmil joosta. Näiteks lambad maanteed ületamas, koerad pingsalt iga nende sammu jälgimas. Aga kui viimane loom on tee ületanud, pääsevad autod liikvele ja hetkeks seisma pandud liiklus jätkub justkui poleks seda loodusehetke olnudki. Näeme, kuidas lambakari kraavi ületab, kuidas nad üksteise järel veoautosse kõnnivad, kui rahulikult nad pügamist ja puhastamist taluvad.
Karjuserahvas ei räägi kuigi palju, aga kui räägivad, siis asjast. Sõnu ei loobita, filosofeerimisele aega ei kulutata, raamatuid, telereid ja arvuteid me selles filmis ei näe. 21. sajandil on võimalik elada mitmel erineval moel.

Kurva krabina päev

Vihmapiisad krabisevad varjul, otsekui sümboliseerides ühe ajajärgu lõppu ja teise algust. Mis siis, et temperatuur pigem troopilist laadi - puhkus on lõppenud ning suvised sõidud tehtud. Kurb, aga paratamatu. Ootan võimalust teile neist sõitudest pisut pajatada. Ehk varsti õnnestubki.

Need inimesed

Mõnikord mõtled, et sa ei ole ometi seda tüüpi inimene. Aga näe tuleb välja, et siiski. Õige igava laupäeva õhtu. Kell on kümme minutit kümme läbi. Vaatan ajalehest kinokuulutusi. Pagan, viimase filmi viimane seanss algab kümne minuti pärast. Proovime jõuda? Naeruväärne mõte. Oleme ju Nõmmel, kobarmügarik asub praktiliselt teises linna otsas. Ja ometi... algustiitrite lõppedes istume juba kinosaalis. Jah, meie olemegi need inimesed, kes 15 minutit peale seansi algust kinno jõuavad. Ning tänu filmide eel näidatavale rohkele reklaamile siiski mitte midagi ei kaota.
"Maja järve ääres" on päris armas melodraama. Hollywoodi versioon ühest Korea filmist nimega "Siworae". Keanu Reeves (kena, tark, lausa fantastiline vallaline arhitekt) ja Sandra Bullock (kena, tark, lausa fantastiline vallaline arst) püüavad kangesti kokku saada, mis sest, et üks elab aastas 2004, aga teine hoopistükkis 2006. Pagan teab, kuidas see kõik võimalik on. Rahu, selle üle pole põhjust liigselt pead murda. Parem lasta pisaratel voolata ja siis jälle naeratada, nii et suu kõveras.
Ilmselt polnud see viimane kord, kui niimoodi kinno läheme. Oleme ju nüüd "need inimesed."

Wiinaninad

Jälle kord viis unistuste kiirtee Viinistusse, et seal rikaste ja ilusatega üks õhtu veeta. Sedapuhku vaatasime Mart Kivastiku "Põrgu wärki", ühte sellest kuulsast kunstniketriloogiast, mis niipalju tähelepanu pälvinud.
Taas see suur ja kõle Katlamaja ning Eduard Wiiralti kibekauns lugu. Nagu näidendis öeldakse: ta oli Eesti andekaim graafik. Ja võib-olla kujutav kunstnik üldsegi. Vabadussajas võidelnud maapoiss, kes palju ei rääkinud. Mees, kes armastas Pariisi.
Suuresti sama näitlejate trupp, mis "Sürrealistides", toob meie ette veel ühe viinast läbi imbunud kultuuriloo. Wiiralti kõrval näeme õige elavana laval paljusid Kumu klassikuid, kellede töid täna tuhanded imetlemas käivad: Konrad Mägi, Nikolai Triik, Ferdi Sannamees, Ado Vabbe, Anton Starkopf, Aleksander Tassa. Ja suur kunstnike sõber Friedebert Tuglas oma Eloga.
"Põrgu wärk" on toredasti kirjutatud ja nauditavalt lavastatud. Teda suitsuses Katlamajas vaadates pole raske enda ette manada Eesti esimest kujutava kunsti ülevaatenäitut, Montparnasse'i kohvikut Pariisis või siis skisofreenilise 1940. aasta aegset Pallase kunstikooli. Viinahägune oli kunstnike elu igalpool ja igal ajal, aga ei see häiri midagi.
Wiiralt muidugi - tema ja armastas Pariisi. Ja ainsana sellest seltskonnast seal laval: Nõukogude Eestist ta ennast päästis ja Pariisis tal õnnestus surra.
Jan Uuspõld rehabiliteeris end veelkord minu silmis. Küsimusele, kuidas sündis Wiiralti "Põrgu", andis ta igatahes ammendava vastuse. Vast tuleb kunagi aeg, kui kunstnike elu ei pea enam põrgut maa peal meenutama. Või siis mitte.

Imeline maailm

Tänane Observer kirjeldab Las Vegases peetud Harry Potteri teemalist konverentsi. Sellist, kus kirjandusprofessorid peavad loenguid teemadel nagu "Harry Potter marksistlikust vaatepunktist" või "Vaade ajakirjandusele ja eetikale Harry Potteri raamatute põhjal." Samal ajal, kui kuulamas on erinevates vanustes naised nõiakostüümides ja koolitüdrukuteks riietatuna. Ja mitte väike osa kuulajatest tegeleb Harry Potteri teemalise porno kirjutamisega. Nii lihtsalt oma tarbeks.
Jah, maailm on suur ja imeline, arvaku me siin väikeses Eestis mida tahes.

Kange

Üleni kangena istun siin pärast eilset, mis möödus enam-vähem hommikust õhtuni puid kandes. Aga nüüd on kuur seda põlevat asjandust täis ja talv loodetavasti hooletu. Mitte, et talve kui sellist hetkel ette suudaksin kujutada. Seda olen enda juures ikka märganud, et lumehunnikute vahel komberdades ei usu, et need kunagi sulada võiksid. Ja suvepäikese käes tundub jällegi lumi kuidagi totra ja arusaamatu asjana.
Väga tahaksin teie ette tuua imekauni uduse laupäevaõhtu Pühajärve ääres ja Harimäel. Aga kahjuks pole mul sellest ühtegi pilti. Laupäevane vihm tegi igatahes rõõmu, aga kuulukse, et mitte igal pool Eestis seda sellel suvel nii haruldast ilmafenomeni nautida ei saanud.
Nagu näete, on minu puhkuselood õige rahulikud. Ja uudiseid pole sootuks. Peale selle ehk, et pannkoogid värske mustsõstramoosiga on midagi eriti nämmi.