25.1.06

Kui sigaret ei olnud patt

George Clooney "Good Night and Good Luck" sobib kobarmügeriku steriilsesse euroõhkkonda sama vähe kui pikajuukseline hipi või Hare Krishna kummardaja. Vaikne, väike mustvalge film võimsa sõnumi ja lummava õhkkonnaga. Clooney räägib loo CBS-i ajakirjaniku Edward Murrow võitlusest senaator Joe McCarthy vastu viikümnendate Ameerikas. Ajal, kui iga loomeinimene võis seal riigis kommunistide sabarakuks tembeldatud saada. Umbes nagu siinpool raudset eesriiet võis iga intelligent osutuda imperialistide kaasajooksikuks.
Sellel paranoilisel ajastul võttis Murrow meeskond ette uskumatult julge sammu ning astus McCarthy'le vastu. Ja seda ise üldse vist mitte aimates suutsid nad McCarthy meetodeid paljastades mehikese reputatsiooni hävitada ja "nooremsenaatori" ristiretk teisitimõtlejate vastu pandi seisma.
Nendest aastatest on Hollywood päris palju filme vändanud, aga Clooney oma on neist kindlasti üks stiilsemaid. Mustvalge nagu viiekümnendate televisioon, mehed suitsud hambus tossamas häbitult nagu korstnad. Ka otse-eetris. Dokumentaalkaadrid McCarthy kuulsatest Kongressi kuulamistest vaheldumisi peategelase Murrow pinges näoilmega. Murrow'd kehastav David Strathairn mängib vapustavalt hästi seda Ameerika ajakirjanduse suurkuju.
Eile õhtul sukeldusin Murrow kohta lisainfot otsides Wikipediasse. Ja nagu mitmel varasemalgi korral uppusin lausa sealsesse infotulva. Murrow leheküljelt edasi tema tööandja CBS-i lehele. Sealt CBS-i suure konkurendi NBC rüppe. Ja ega siis kolmanda sealse hiiu ABC juures käimata jäänud. Sealt omakorda sukeldusin nende firmade toodetud sarjade lehekülgedele. Oeh. Mõnus koht see Wikipedia.

23.1.06

Külmakrambid

Külmad ilmad on vist mind päris mõttelagedaks teinud, sest blogimine tundub raskem kui kunagi varem. Tõtt-öelda pole ka midagi juhtunud, mis sunniks sulge haarama. Ja nii juba hirmuäratavalt pikka aega...
Koduse remondi seekordne etapp hakkab vist õnneks vaikselt lõpule jõudma ja oi, kuidas seda päeva oodanud olen. Kui võõras mees pidevalt kodus ringi ei mütta ning vähemalt mingigi aimdus on, kus üks või teine asi võivad parajasti asuda. Kuigi asjade silmist kaotajana pole mul teatavasti vastast.
Muidu möödus seegi nädalavahetus spordivõistlusi jõllitades. Kui sellest pahest ühel päeval lahti saaks. Aga vuti MM-i ja olümpia-aastal vist ei õnnestu kuidagi.
Nii et mida sa teed igava inimesega? Yann Marteli fantastiline "Pii elu" ei taha ka kuidagi edeneda. Aga kui kunagi temaga ühele poole saan, püüan küll siin temast veidi pajatada.

16.1.06

Eesti kindluse murdmine

Kunstihoones avatud "Kapitali" näitus siin riigis intriigi ei punu. Täiesti usutav, et kõik sellesse näitusesse puutuv piirdub mõne kultuuriväljaande sisekülgedega. Sellest on natukene kahju.
Muidugi - tõsi on, et eriti huvitav see näitus ei ole. Väliselt vähemalt. Palju rääkivaid päid näitavaid ekraane ja keegi tädi, kes käib põllu peal ringi ja küsib vastutulijatelt: mis on kapitalism? Aga mõne mõtte tekitab ikka.
Eks selle näitusega püütakse propageerida sellist imeasja nagu osalusdemokraatiat. See tähendab siis väga lihtsustatult seda, et terve kogukond osaleks ühel või teisel viisil nende otsuste tegemisel, mis meid puudutavad. Majanduslike, poliitiliste, sotsiaalsete, kultuuriliste. Kõigi otsuste. Et asjad käiksid siis kuidagi teistmoodi kui praegu, kus me delegeerime oma häälega otsustusõiguse kellelegi edasi ja veel sellisel moel, et enamuse ainuvõimu tõttu paljude mõtted ja ideed kusagile delegeeritud ei saagi.
Muidugi on osalusdemokraatias - ükskõik millisel tasandil me seda ka ei vaataks - väga palju küsitavusi. Esmajoones kerkib paratamatult pähe küsimus: mida inimesed tegelikult tahavad? Tahavad nad ikka osaleda oma elu korraldamisel? Või on lihtsam, et asjad meie eest ära tehakse.
Mina selles eriti kindel poleks, et me osaleme tahame. Need vabad valikud, mida me etteantud piirides teha saame, ei toeta seda teooriat. Vähe on neid, kes on valmis oma nn isiklikud huvid kogukonna heaolu nimel ohvriks tooma.
Õnneks neid viimaseid siiski on. Muidu oleks maailm väga jube paik elada. Aga neid on vähem, kui teoreetikud ja idealistid loodavad. Ja neid on lootusetult vähe selleks, et muuta üldist ühiskonnakorda ja ühiselureegleid.
Ja siin Eestis? Siin on selliste mõtetega, nagu sellel Kunstihoone näitusel, väga raske isegi avalikkuse ette pääseda. Mille üle meie siin praegu vaidleme? Valgustatum osa selle üle, kas samasooabielud ja -perekonnad tuleks legaliseerida. Või oleks see ikkagi väga vale. Pimedam osa aga arutleb hoopis selle üle, kas samasoolistel inimestel on üldse siin riigis eluõigust või tuleks nad maa pealt pühkida koos kõigi teistega, kes ei näe meie moodi välja või elavad teistsugust elu. Selline on Eesti reaalsus.
Mis sugugi ei tähenda, et valguskiir tunneli otsas ei paistaks. Mulle meenub ühel ülikooli esimese kursuse loengul üles kerkinud probleem. Aasta oli siis 1992. Kas sa suudaksid suhtuda tolerantselt sellesse, et sinu tütar abiellub teisest rassist pärit inimesega? Mina olin tookord ainus, kes jaatavalt vastas. Olen üsna kindel, et tänases Eestis oleks meid jaatajaid juba märgatavalt rohkem.

9.1.06

Neil hallidel päevadel

Olen jälle sealmaal endaga, et kirjutamistuju on kusagile kadunud. Pole midagi inspireerivat neis hallides päevades. Kui just mõni tõsiselt kauni häälega lauljatar teele ei satu. Nagu näiteks Karine Polwart.
Nädalavahetusel vaatasin telerist Otepää talveparadiisi ning mütsi mahavisanud Kiku pöörast rullumist lõpusirgel ja imestasin, miks ma ise siin Nõmmel olen. Pole põhjas lund, pole suusaradu, üksnes pori ja jää. Ja siis oli veel imeline jalgpallimäng Lutoni ja Liverpooli vahel. Üks värav löödi selles mängus umbes 60 meetri kauguselt vastase väravast (Xabi Alonso on geenius!) ning lõpptulemus 5:3 (Liverpooli kasuks muidugi ja seda 1:3 kaotusseisust) pole kaugeltki igapäevane. Inglise karikavõistluste maagia.
Eile õhtul sai end niipalju liigutatud, et Jim Jarmuschi "Murdunud lilled" vaatasime Sõpruses ära. Koos meeldivalt paljude teistega. Pole nn uuel ajal selles kinos säärast publikuhulka kohanudki. Ikka kaunilt naeratavad noored inimesed enamasti. Küll neid on palju! Film oli armas jutustus vananevast naistemehest, kes oma kunagisi vallutusi otsima läheb. On tal ühega neist tõesti täiskasvanud poeg või on see kõige naabrimehest Sherlock Holmesi väljamõeldis? Meile näidatakse arvukalt Ameerika rohelusse uppuvaid eeslinnu Põhja-Aafrika maheda muusika saatel. Bill Murray peamiselt lihtsalt istub ja vaatab kurvalt enda ette. Või siis kõneleb vaikselt kellegagi vähimaidki emotsioone välja näitamata. Aga vaadake, see mees mängibki oma näoilmega. Puhtalt näoilmega. Vaimustav.
Aga nüüd võitlen siin töö juures unega edasi ja üritan midagigi ära teha. Mis vaevalt et õnnestub. Ja jään erksamaid aegu ootama.

2.1.06

Muusika-aastast 2005

No eks ma ikka natukene kuulasin ja jälgisin. Ja panin oma lemmikuid kõrva taha. Aega oli muusikasse süvenemiseks liiga vähe. Nagu alati. Siiski julgen järgmisi laule ja artiste südamest soovitada. Nad läksid mulle hinge või panid jala põksuma. Toredad asjad mõlemad.
Mingit paremuse järjekorda ma ei tee. Lihtsalt. Hea muusika. Taaskord on mul kahju, et kuulsin nii pagana vähe bluusi...

Aasta albumid:

Ryan Adams & The Cardinals - Cold Roses
Bruce Springsteen - Devils & Dust
Aimee Mann - The Forgotten Arm
Bo Sundstöm - Skaane
Ry Cooder - Chavez Ravine
John Prine - Fair & Square

Aasta laulud:

Bright Eyes - Another Travelin' Song
Iron & Wine - Woman King
John Hiatt - Wintertime Blues
Robert Plant & Strange Sensation - Tin Pin Valley
LCD Soundsystem - Daft Punk Is Playing In My House
Ryan Adams - Magnolia Mountain
Matmatah - La Derniere Aventure d'Archie Kramer
Louis XIV - Finding Out True Love Is Blind
Maria McKee - My One True Love
The Magic Numbers - Mornings Eleven
Robert Cray - Poor Johnny
Maximo Park - Going Missing
Bo Sundstöm - Spencer Tracy
The New Pornographers - Sing Me Spanish Techno
Dave Alvin - Highway 61 Revisited
Robert Earl Keen - What I Really Mean
Starsailor - In The Crossfire
Aimee Mann - I Can't Get My Head Around It
Status Quo - Familiar Blues
John Prine - Clay Pigeons
Stephen Malkmus - Baby C'mon
Magnolia Electric Co - The Dark Don't Hide It
Supergrass - St Petersburg
The Decemberists - Sixteen Military Wives
Amadou & Mariam - Senegal Fast Food
Jaan Tätte & Marko Matvere - Hülgeviga
White Stripes - My Doorbell
Matmatah - Au Conditionnel
WIr Sind Helden - Nur Ein Wort
Bright Eyes - Land Locked
Bruce Springsteen - Black Cowboys

Aasta "Anti-GWBushid":

John Prine - Some Humans Ain't Human
Robert Cray - Twenty
Matmatah - Alzheimer
James McMurtry - We Can't Make It Here

Aasta "vanad":

The Snakes - Pay Bo Diddley
Bob Dylan - Mississippi
BoDeans - Good Things
Gerry Rafferty - Night Owl
The Waifs - Here If You Want
Cowboy Junkies - Powderfinger

Aasta kontserdid:

White Stripes Tallinnas juunis
Jäääär & Bonzo Tartus augustis

Aastavahetamise ilust

Kui me reede õhtul Otepää lähedale jõudsime, oli väljas tõeline talvemuinasjutt. Puud olid lume all nii lookas, et ähvardasid iga hetk teele langeda. Vaata nagu jõulufilmi. Juba panime paika kindla plaani järgmisel hommikul seda imelist talve pildistama tulla.
Ja siis: vaevalt majja kohale jõudnud, kadus elekter. Liigne ilu on kahjuks metsas looklevatele liinidele hukatuslik. Ega muud, kui mootorsaega metsa lühiseid likvideerima. Tohutult tore oli pimedas laanes müttata. Mis siis, et puud lennutasid tuult krae vahele ja müts kippus peast kaduma. Ikkagi, tule saime tuppa tagasi.
Kui laupäevahommik koitis, polnud õhtusest ilust enam midagi järel. Seda see öine tilkumine siis tähendas. Taas oli väljas tavaline Eesti talv. Hall ja märg. Õnneks oli eelmistel päevadel piisavalt kauneid looduspilte tehtud. Kui õhtul mahti saan, panen siiagi mõned.
Kui siis uusaastaööl mäe otsa ronisime, et kaugeid ilutulestikke vaadata, oli jälle ilus. Tähed nimelt särasid taevas. Nii selgelt, nagu meie kandis harva näha. Uus aasta tuli tähistaeva all külma tuule käes lõdisedes. Ei ta kunagi tulemata jää.