Aastal 2005 tehti midagi head

Bob Geldof tegi midagi imepärast sel aastal. Pikemalt võib lugeda siin. Ja kui tervet artiklit lugeda ei viitsi, loe vähemalt pool. Kuigi soovitan mitte pooleli jätta. Mis siis, et see suvine kontsert polnud võib-olla suurem asi. Eesmärk oli teine. Ja Bob Geldof näitab meile ilmekalt, kui palju üks inimene võib korda saata. Teiste heaks.
Ja veel: artikli all on üks netiaadress. Liitu Bobiga. Mina tegin seda.

Jõulud siiski jõulud

Viimasel hetkel saime koju siiski jõulud sisse. Veel eile hommikul tundus ebatõenäoline, et toaremont valmis saab, aga töömees oli tubli. Ja ise olime eile õhtul sama tublid - kolisime osa asju tagasi ning tekitasime siia segadusse pisut vaba pinda.
Nii oligi täna võimalus kuuse järele minna. Õues sadas justkui tellitult paksu lund ning pärast mõningaid eksirännakuid ja külmetavaid käsi saimegi Järve Selveri juurest kuusekese kätte. Ja rahvamasse trotsides isegi jõulusöögid ostetud.
Ning nüüd... küünlad põlevad, kuusk on ehitud, magustoit on laual. Paar rahulikumat päeva ees. Kuidas olen neid oodanud!
Imeilusaid pidupäevi teile kõigile.

Tule keegi appi!

Laupäeval tegime pika päevatöö ja saime magamistoas tapeedi seina. Tore oli niimoodi koos tööd teha tegelikult. Lõbus oli ka, kusjuures pealkirjas toodud hüüatus sai vist kõige suurema naerupahvaku aluseks. Ja tulemus sirge tapeedi näol sai lausa üllatavalt kena.
Kahjuks pole toa lõplik valmimine endiselt kuigi lähedal. Loodetud sai jõuluks ju, aga kes teab kas jõuab... Kui ei jõua, tuleb vist esimene tuppa toodud kuuseta jõul...uh ega ma sellist ju tegelikult ei mäletagi.
Eile õhtul oli asutuse jõulupidu - kuhu pika sisemise võitluse järel siiski minna otsustasin. Peeti see veidras keset Tallinna asuvas saalis nimega Kaval-Antsu talu. Pidi vist rahvusliku alatooniga pidu olema, sest tantsutrupp Savijalakesed tantsisid ja vihtusime sealiha ning hapukapsast. Aga tegelikult oli toredam kui lootsin ja talutavam kui kartsin. Inimesed naeratasid nii soojalt. See meeldis mulle väga.
Aga hetkel tahaksin lihtsalt sooja saada. Pole vist lähiajal suuremat lootust, sest homme hakkab talv. Aga siis... Aga siis! Aga siis hakkab vaikselt, vaikselt jälle valgemaks minema. Halleluuja!

H.H. Rüütel

Tänase pilkaselt pimeda õhtu sain kodust eemal veeta. Kuulasime Kaarli kirikus koorikontserti. Ei pea inimesel mugav olema kirikus, peab taaskord tõdema. Mina pole igatahes loodud nende puupinkide peal istuma ja iga väiksemgi liigutus toob kaasa metsiku müra ja lähedalviibivate pensionäride etteheitvad pilgud.
Muidu oli küll ilus kontsert ja kirik on kenasti jõuluehtes juba.
Tõnismäelt kõndisime üle Toompea Rüütli tänavale, kus otse Niguliste kõrval asub restoran H.H.Rüütel. Väike vaiksem jõulueelne pidu mõnusa toiduga oli mõttes. Ja selle me saime. Suus sulav seapraad kõikvõimalike hädavajalike lisanditega nagu kõrvitsasalat, pohlamoos ja hapukapsad. Rüütlirestoran on päris kena keskaegse õhustikuga paik. Istusin metsikult raskel toolil, millele oli kantud aastanumber 1230. Ja sain teada, et sel aastal kutsus Mõõgavendade Ordu Saksamaalt kaupmehi Tallinna, kes asusidki siia all-linna elama ja ehitasid peagi Püha Nikolause kiriku. Ehk siis Niguliste. Rüütlirestorani koduleht. Minge ka maitsvaid toite proovima - täna õhtul olime seal küll kahjuks ainsad kliendid.

Kokkuvõtteks.

PÖFF oli PÖFF. Palju kordumatuid filmielamusi. Seekord olin vist Kanada lainel ja Atom Egoyani teos vist jättiski kõige sügavama mulje. Või siis hoopis see ood kurvale muusikale? Raske otsustada. Mitu meistriteost jäid pikaks ajaks meelde.
Auhinnatud Aasia ja Põhjamaade filmid jäid mul vaatamata. Aga ma ei kurda. Nägin rohkem ja paremat, kui julgesin loota. Ja neist, kes festivalile üldse ei jõudnud, on mul südamest kahju. Niigi tuleb oodata terve aasta...
Jään vaikselt lootma, et vähemalt "Sõpruses" ka vahepeal mõne suurepärase elamuse saab. Ja kesse teab kosta, äkki lausa kobarmügerikuski?

Läbi juba, läbi juba

Nõnda see metsik filminädal juba läbi saigi. Päris festivali viimasel päeval ma näe enam kinno ei jõudnudki. Varem aga jõudsin vaadata veel päris mitut huvitavat lugu, mis siin lehel kajastamata. Pikalt neist enam tagantjärele kirjutada ei jaksa, aga lühidalt tahaksin nad ära mainida.

Hiina film "Mongoolia ping pong" oli päris huvitav lastekas rohtmaal elavatest mongolilastest, kes leiavad juhuslikult lauatennisepalli. Täiesti müstiline ese nende jaoks. Umbes nagu too kokakoolapudel selles legendaarses Aafrika-komöödias "Jumalad on vist väga vihased" palju palju aastaid tagasi. Keegi täiskasvanu ei oska mongoli poistele esialgu seletada, mis imeloomaga on tegemist. Poiste vanemad on rändkarjakasvatajad, kes suurema osa ajast ei tegelegi õieti mitte millegagi. Ja muidugi pole nad midagi lauatennisest kuulnud. Mis muidugi imekspandav, sest elavad nad ju Sise-Mongoolias, mis kuulub Hiinale. Maailma kõige võimsamale lauatenniseriigile.
Pikapeale jõuavad poisid siiski järeldusele, et nende omanduses on vist suur rahvusliku aare ja võtavad isegi ette ebaõnnestunud katse see Pekingisse toimetada.
Film on algul haigutamaajavalt staatiline, aga lõpupoole muutub palju huvitavamaks. Mongolite elulaadi on huvitav jälgida - niivõrd eraldatud on nad ülejäänud maailmast.
Isegi Hiina riigipropaganda jõuab kehvasti pärale. Ja lapsed on nii nummid! Lõpuks saab neile selgeks ka suur saladus.

Järgmisel õhtul vaatasime Argentiina filmi "Bombon". Töötuks jäänud vananev härrasmees sõidab oma autoga mööda Patagooniat ringi, kuni satub juhuslikult ühe rikka lese juurde mehhaanikutööd tegema. Seal pakutakse talle kingiks imetoredat tõukoera - Argentiina Dogot. Oma tütre ja tema perekonna juures pooleldi näljapajukil virelev peategelane võtabki koera endale. Õige pea selguvad kutsa suured väljavaated näitusekoerana ja ühenduses viimasega võimalused tema kui järglastetootja pealt kopsakaid summasid teenida. Ainult jah - koeral endal on selles suhtes pisut teised plaanid.
"Bombon" on nauditav ja rahumeelne lugu. Võluva naeratusega peategelane Juan Villegas (keda kehastab samanimeline näitleja!) ei satu üheski olukorras masendusse. Ja pikapeale tekib tal oma uue sõbraga vältimatu ja murdmatu side. Pole ta kunagi varem koeri sallinud, aga ennäe nüüd!

Werner Herzogi "Wild Blue Yonder" on vaimustava nutikusega kokkupandud ulmelugu, kuhu on miksitud kaadreid astronautide igapäevatöödest orbiidil ja imedest merepõhjas. Või on see siiski nii? Sest meile pajatatakse hoopis lugu ühest planeedist kaugel kaugel ja tulnukatest, kes võtsid ette pika rännaku Maale. Ja sellest, kuidas inimesed nüüd ise sama tee teistpidi ette võtta püüavad.
No olgu selle looga nagu on, meisterlik on Herzogi viis muusika ja pilt kokku miksida ja sel viisil vaatajale hoopis uus, ootamatu kogemus pakkuda.

Ja veel vaatasin koos umbes kuue kaaslasega dokumentaalfilmi Alan Lomaxist. Kahju, et huvi nii põneva mehe elu vastu meie mail nõnda olematu. Alan Lomax oli rahvamuusikakoguja. Nagu Jakob Hurt ja tema jüngrid kunagi Eestis, mõistis ka Lomax vajadust talletada kaduma kippuv rahvapärand. Alani isa John Lomax sai kuulsaks lindistades vanu bluusimehi nagu Leadbellyt. Poeg käis isa jälgedes, liikudes juba oma otsingutel ka Ameerikast Euroopasse. Ta käis Inglismaal, Šotimaal, Hispaanias, Itaalias külast külla - sõbrunes kohalikega, otsis paremaid rahvalauljaid ja lindistas nende töö- ja kalapüügilaule, tantsumuusikat.
Filmilooja Rogier Kappers sõitis oma iidoli jälgedes samuti maha pool Euroopat ja Ameerikat, otsides inimesi, kes kunagi Lomaxi mikrofoni ees olid esinenud. Ja vahepeal näidati ajuhalvatuse üle elanud vana Alanit ennast. Alanit, kes oli võimetu selles filmis ise oma tegemistest rääkima. Aga ei sest midagi, tema kümned sõbrad kõnelesid tema eest.

Lõpuks ometi reede

Või siis midagi taolist. Pole siin keset remonti elades mingit erilist nädalalõputunnet. Eriti veel, kui tegelikult pidanuks ma praegu olema hoopis mujal. Täna toimub nimelt meie toreda kursuserahva kokkusaamine kusagil seal kaugel Viimsi taga. Aga jah, mina jätsin minemata. Pole tuju olla seltskondlik. Teiste inimeste elusündmuste kuulamise asemel tahaksin vist hoopis ise rääkida. Aga seltskonnas kõnelemine on minu jaoks teatavasti pea võimatu ülesanne. Tavaliselt olen vait kui sukk. Nii et siin ma nüüd istun ja teen seda mida oskan - räägin iseendaga. Siin samas.
Ehkki kronoloogia mõttes lähevad asjad nüüd hukka, kirjutan pisut tänasest filmist. Sest ega ma ju Pöffil käimata jätnud tänagi. Kui keegi minult küsima peaks, miks ma neid filme seal nii palju vahin (aga ei nad küsi midagi), siis vastaksin vist, et vajan väga seda pilguheitu erinevatesse kultuuridesse. Kasvõi korra aastas. Ma ju tean, et näidatakse teleristki korralike filme, aga olen kehvapoolne keskenduja teleka ees. Harva on kodus võimalust süveneda nagu kinos. Ja ei saa selle pisikese ekraani ees pea kunagi samalaadset elamust. Võib-olla nüüd moes olevate hiigeltelerite ees saab. Aga sellist pole mul võimalust vaadata.
Tänane film oli intrigeeriv. Ja jälle Kanada režissööri töö. Egiptuses sündinud Atom Egoyani teoseid on sel festivalil varemgi näidatud ja tema näol on minu meelest tegemist ühe kogu maailma intrigeerivama filmiloojaga. Tema värske teos "Where The Truth Lies" on väliselt nii ameerikalik, aga sisult hoopis omapärane lugu.
Juba idee tuua filmi kõrvuti viiekümnendad ja seitsmekümnendad aastad on põnev. Kaks suurepärast näitlejat Kevin Bacon ja Colin Firth kehastavad telepaari, kelle viib lahku veider surmajuhtuv ühe noore neiuga. Viisteist aastat hiljem üritab noor ajakirjanik tõe päevavalgele tuua. Huvitav näitlejatar 26-aastane Alison Lohman on selles rollis üpris veenev. Tõde on salapärane ning pagana üllatav ja selleni jõudmiseks läheb vaja nii nutikust, seksi kui uimasteid. Ja siis, viimasel hetkel, muutub veel kõik.
Mulle tohutult meeldib 70-te sisedisain. Kõik need põnevad väikesed detailid lintmakkidest baaripukkideni. Ja ka film tervikuna on paras meistriteos. Egoyan on loonud veidralt seksika mõrvamüsteeriumi, mis saab kindlasti kuuluma minu tänavuste lemmikfilmide hulka. Eestis see lugu vist enam ei linastu. Aga võimaluse korral soovitan kindlasti tutvust teha.

Higipiisad ja modellihuuled

Prantslaste "Sõrmuse sõrm" oli vist selle PÖFF-i esimene pettumus minu jaoks. Modellivälimusega Olga Kurylenko ehk Irise seiklused jätsid kummastavalt külmaks. Ehkki peaks olema ju midagi väärt jälgida kaunist higist leemendavat neidu Prantsusmaa suvises palavuses.
Iris kaotab pudelivabrikus töötades sõrmeotsa ja peab asuma uut töökohta otsima. Ta vantsib ringi sadamas, otsides endale odava öömaja kusagil sadamahotellis. Ja veel nii, et toal on kaks omanikku: sadamas töötav noormees päeval ja Iris öösel. Neil ei ole määratud omavahel kunagi sõnagi vahetada. Nagu koit ja hämarik.
Ja nii kõnnib Iris talumatult kuumas linnas. Kuni satub pargis tohutult suure vana kivimaja juurde, kus parajasti töökuulutus uksel. Veider laboratooriumi moodi asutus, kus minu meelest ääretult kahtlase moega härrasmees pakub klientidele säilitamisteenust. Mis seisneb siis selles, et mõni inimesele oluline ese muudetakse säilikuks ja jäetakse riiulile vedelema.
Varsti püherdavad Iris ja müstiline laborant juba keldripõrandal ja Iris seob ennast uue töökohaga sõna otseses mõttes käsist ja jalust.
Filmi lõpule järgneb ääretult piinarikkas küsimuste ja vastuste veerandtund režissööri ning peaosatäitjaga. Piinarikas sellepärast, et nende juttu pole saali tagaossa absoluutselt kuulda. Siiski pajatatakse vist pikalt filmile aluse pannud Jaapani romaanist ja selle prantslaslikust adaptsioonist. Igal juhul - päris minu maitse järgi see õhtu polnud.

Nukker talvefilm

Kanada filmid ja ka sealt pärit muusika on mulle alati meeldinud. Põhjamaine nukrus ja heas mõttes oma dollaritelt rikkamale naabrile vastandumine tunduvad sümpaatsed. Seepärast olen ääretult rõõmus, et Kanada filmile seekordsel PÖFF-il palju tähelepanu pööratakse.
"Otsides Alexandre'it" on tegelikult Quebeci ehk siis prantsuskeelse Kanada linateos. Nukker lugu autoõnnetuse järel koomasse langenud mehest, kes lootusetust olukorrast lõpuks välja tulnuna avastab, et ta ei mäleta eelnevast elust mitte midagi. Teme elu hakkavad aga segama veidrad mälupildid ja see, et inimesed käituvad temaga kuidagi arusaamatult. Peaosalist mängiv suuresilmne ja halliseguste juustega Roy Dupuis (tuttav nägu kunagisest telesarjast Emilie) on päris veenev selles vaikses, tagasitõmbunud rollis. Kuidas elada ja suhelda oma naise ja tütre ja endiste sõprade, töökaaslastega olukorras, kus mälu puudub ja hinge kriibib pidev kahtlus omaenda mineviku kohta? Kes ma üldse olin? Kahtlused süveneb ja süveneb, kuni jõuavad lõpuks lõhkemispunktini.
Film on talviselt hämar, värvid on külmad ja jõuetud. Pärast Soome lõbusat džässipalagani oli see hoopis teist tüüpi linateos just sobiv õhtu lõpetus.

Kotka džäss

Soome film "Keisarikunta" meeldis mulle eelkõige oma ülimalt sooja meeleolu pärast. Viiekümnendate süütus õhustikus tundus Kotka sadamalinn ühe vägagi mõnusa paigana. Laevad tõid linna tuulepuhanguid välismaailmast - põnevaid plaate, džässi ja bluusi laulvaid tumedat karva madruseid kaugelt Ameerikast. Filmi keskmes olev sõpruskond noori muusikuid ostab ära allakäinud kohviku ja teeb sellest üheks suveks päris omaneda džässiklubi. Hea äri, aga muidugi inimsuhete kalli hinnaga.
Soome telekaga üleskasvanuna on mul vana suhe sealsete filmidega. Soomlaste filmikeel on nukralt põhjamaine, viinaaurune, aga mõnikord nii hell ja hooliv. Ja "Keisarikunta" on täpselt kõike eelmainitut. Soome kriitikud ise on küll öelnud, et sellist rämedat ja lõbusat elu seal maal tollal küll ei elatud. Isegi mitte maailmalinn Kotkas. Aga ausalt öeldes see mulle kui vaatajale eriti korda ei lähegi. "Keisarikunta" on lihtsalt selline toredalt rulluv meelelahutus. Ja naispeosa mängiv Maria Ylipää pealegi vägagi kena noor naine. Väidetavalt on filmil ka teatud ajalooline tagapõhi: näidatakse meile siin päriselt elanud inimesi ja olemas on olnud ka see Soome oludes erakordne džässikohvik Fennia, mida filmis kujutatakse.
Kõigele lisaks on Pekka Mandarti teos muidugi suurepärane muusikafilm. Siin kõlab tõesti head viiekümnendate džässi, suuresti vist filmis esinevate näitlejate enda esituses.

Winnipegi bluus

Kanada "Maailma kõige kurvem muusika" on vist küll kõige veidram visuaalne elamus, mille kunagi kinost saanud olen. Guy Maddini film on ometi huvitaval kombel kaasahaarav ja kergesti jälgitav ning vaatajasõbralik. Aga miks ta siis nii erakordne tundub? Kujutage ette, et te vaatate mustvalget telekat, mille pilt on vanadusest juba päris udune ning säbruline ja et see pilt kasti äärtes langeb juba täiesti fookusest välja. Ja nüüd kujutlege sama efekti suurel kinoekraanil.
Aga filmi ajastu ja teema sobisid nii hästi kokku selle visuaalse vaatepildiga, et lausa lust vaadata. Winnipeg 30-te aastate algul oli vist tõesti üks kurbuse paradiis. Kui mu mälu mind ei peta, siis vist oli see üks majandusdepressiooni all kõige hullemini kannatanud piirkondi. Metsik tööpuudus, vaesus ja lootusetus. Filmi-Winnipeg oli viltuvajunud majadega aguliküla, mille talvises õuduses kõnnivad inimesed sihitult ringi nagu zombid.
Linnas on ometi ka üks rikas inimene. Kohaliku õllekompanii omanik, kelle isiklik tragöödia leidis aset autoõnnetuses palju aastaid tagasi. See jalutu naine kuulutab välja konkursi maailma kõige kurvema muusika tiitlile, pakkudes auhinnaks meeletut rahasummat. Ja linna vooribki rahvast igast maailma nurgast. Aafrikast, Lõuna-Ameerikast, Aasiast, Euroopast. Oma kurb lugu on jutustada igaühel.
Kuid jalutu õllemagnaadiga otsene seos on kahel mehel, isal ja pojal. Kes mõlemad on seda naist ka väga alatul viisil petnud või ihaldanud. Või - nojah, tegelikult teeb sama välja. Üks asub konkursil esindama Kanadat, teine USA-d. Kuni saabub veel üks salapärane tegelane - musta loori mähitud.
Muusika mängib, õlleäri käib täie hooga, mesimagusad, et mitte öelda rõvedad raadioreporterid saadavad selle suursündmuse teele tervesse maailma. Kõike selles linnas juhib ja otsustab üks naine.
Filmi finaal on huvitav kommentaar maailma globaalsele olukorrale. Too musta loori mähitu on oma musta minevikku leinav kohalik. Ja mitte üksnes kohalik, lausa pseudoameeriklase vend ja Kanada patrioodi poeg. Esindamiseks on ta aga valinud
Serbia - neetud riigi, kelle kodanik päästis oma laskudega valla Maailmasõja.
Libekeelest "ameeriklane" ostab tema riigile omaselt kokku terve ülejäänud maailma muusikud, et siis vägeva show'ga kurva muusika tiitel endale võita. Vennast "serblane" saeb üksi looritatult oma tšellot.
Erakordne elamus.

Veneetsia kaupmees

Ka Shakespeare pole tänavusel Pöffil esindamata. Michael Radfordi visuaalselt imeilus ja väga tugeva näitlejateansambliga "Veneetsia kaupmees" ei jätnud siiski tervikuna mingit väga erilist muljet. Üks põhjus oli kahtlemata Shakespeare'i keeles, mis ilma tõlketa siiski raskesti jälgitav. Teine võib-olla selles, et see tervikuna ilus lugu sai vaadatud minu jaoks valel päeval ja valel tunnil. Vist olin hiliseks õhtutunniks liiga väsinud juba.
Radford on vaimustava seltskonna küll kokku kogunud. Al Pacinot sellises rollis mängimas ja seda keelt rääkimas oli väga huvitav näha, nagu ka vist esmakordselt väga andekat neiut nimega Lynn Collins, kes mängis Portiat. Joseph Fiennes on muidugi Shakespeare'i alal vana kala ja Jeremy Irons šarmantne nagu alati.
Jah, aga Veneetsia peaks ikkagi oma silmaga ära nägema. Soovitavalt mõnel soojal kuupaistelisel ööl.

Kinky Kinks

Inglaste "Kinky Boots" on vast selle PÖFF-i üks väheseid selget kommertsedu silmas pidades tehtud filme. Mulle meenutas ta veidi neid teisi Inglismaa viimaste aastate läbi-raskuste-kõva-tööga-tähtede-poole meistriteoseid, nagu seda olid "Full Monty" ja "Kalendritüdrukud". Jah, lepime kokku, et ebaõnnestunud tõlke korral kasutan parem originaalpeakirja. Sobivam nagu.
"Kinky Boots" vaatleb peategelastena kahte väga erinevat meest. Üks on Northamptonis isa käest allakäinud kingavabriku pärinud õnnetusehunnik, kelle pruut ei saa tast aru ja kelle tulevik tundub sama tume kui väikeettevõtja võimalused suurel kingaturul. Teine on Londoni transvestiit Lola - ehk siis tegelikult Simon. Võrratu esineja, kes kuulub nende hulka, kes pole veel otsustanud: on ta õieti mees või on ta naine.
Saatus viib mehed kokku ja pakub neile ühtlasi veidra võimaluse: toota ekstravagantseid saapaid, mis välimuselt justkui naiste omad, aga mõeldud siiski meestele. Ehk siis otseses mõttes jalanõusid transvestiitidele.
Sekka väike annus inimsuhteid, pisut homofoobiat ja palju optimismi ning ühise töö mõrudust ja mõnu. Inglise filmitegijad on selliste filmide meistrid. "Kinky Boots" tekitab vaatajas selle vana tuttava sooja tunde, et inimkonnal on veel lootust.
Ja Kinky Kinks on sõnademäng, mis seob kuulsa bändi The Kinks, nende laulu Lola ja selle filmi ühe peategelase.

Poeedid

Oh jah. Mind painab tohutult endale antud lubadus igast PÖFF-il nähtud filmist siin kirjutada. Näinud olen neid juba päris rohkesti, aga näe siia pole olnud suuremat mahti kribada. Ehk ajapikku jaksan ja jõuan siiski. Kasvõi selleks, et endalgi nähtu natukene meelde jääks ja kusagile muljed talletuks. Filmide sisu kiire unustamise alal pole ju minule paraku vastast.
Aga kõigepealt tahaksin paari võrratut laulvat poeeti kiita. Üks elab Rootsis, teine Ameerikas.
Kui Bruce Springsteeni tänavuse plaadi lõpuks ostsin ja seda esimest-teist korda kuulasin, ei plahvatanud mu meeltes, ei tõmbunud nägu naerule. Pisut lausa igav tundus. Aga nüüd - neid Bruce'i jutustusi ehk umbes kolmandat korda kuulates - jõuab kohale, millise meistriteosega on tegemist. Nii pagana harva on viimasel ajal aega muusikasse piisavalt süveneda. Mõnikord tasub see süvenemine rikkalikult. Nii rikkalikult. Springsteeni "Devils & Dust" tõusis justsama nätaki mu aasta parimate plaatide sekka. No ennäe imet!
Rootslane Bo Sundström on mulle varasemast tuttav Bo Kaspersi Orkestrist. Tema plaadi haarasin Stockmannist hetkeotsuse ajel, enne polnud nende lugudega üldse tuttav. Ja nüüd olen pagana õnnelik! Ka Sundström on võrratu poeet, kes oskab oma jutustused imeilusatesse meloodiatesse valada. Ja "Skane" ("a" peal peaks siis see väike ümmargune ringike olema)- näe, jälle üks aasta muusikaelamusi.

Aga praegu: all i'm thinkin' 'bout is you, baby mmm all i'm thinkin' 'bout is you...

PÖFF algas plahvatava tulevärgiga? Mitte

PÖFF algas ka minu jaoks reedel. Mitte sugugi uhke avamise või väljamüüdud staarfilmidega, vaid väliselt üpris tagasihoidliku linateosega, mil nimeks "Palindroomid". Imelik ju veidi Ameerika filmiga alustada, aga pole häda. "Palindroomide" loojaks on Todd Solondz - mees, kes sai aastaid tagasi minu hakkama ühe suurema PÖFF-i elamusega läbi aegade: uskumatult mitmekülgse ja harjumatu filmiga "Happiness".
"Palindroomid" võib-olla nii silmapaistev teos ei ole - pigem selline väike ja piiratum vaatlus Ameerika imelikule elukorraldusele. Peategelane on noor (kes teab, kui noor õieti) tütarlaps, kelle eluunistuseks on laps sünnitada. Võimalikult kiiresti. Esimene rasestumise katse lähebki juba õnneks, aga plika rõõmu rikuvad vastikud vanemad, kes sunnivad teda aborti tegema. Aborti, mis lõpeb selliste kahjustustega, et edasine lapsesaamine on välistatud.
Mitte, et tüdrukule sellest tragöödiast räägitaks. Tema jätkab oma ainsa eesmärgi poole püüdlemist, põlgamata selleks ära ka mõrvarist pedofiili seltskonda. Ega ka midagi muud, mis vajalikuks peaks osutuma.
"Palindroomide" omapära on selles, et peategelast mängivad päris mitu noort daami. Niimoodi, et igas uues episoodis juba uus noor näitlejatar. Ma ei ole päris kindel, kas see päris õige liigutus on, sest film voolab laiali ja neiude näitlejaanded ka väga erineval tasemel. Aga terav kommentaar Ameerika elulaadile sellegipoolest.

Kultuuralisest elust

Ehk aitab koleda talvemasenduse vastu täna algav Pöff? Alati võib ju loota vähemalt. Pressiakrediteeringut minusugusele muidugi ei võimaldatud, nii et väga põhjalikult sel aastal vist süvenema ei hakka. Mingi hulk pileteid on meil nüüd siiski ostetud ja eks näe, palju järgmisel nädalal lisaks jaksu on. Tööpäevaõhtutel pole ausalt öeldes tihtilugu muud soovi, kui koju ja magama. Ausalt. November-detsember mõjuvad mulle just sedasi.
Impro 3: Punane Hanrahan sai Linnateatris läinud laupäeval ära vaadatud. Elamus oli vast seda uhkemgi, et mindud sai kohe järgmisel õhtul pärast "Georgi". Pole muidugi vaja võrdlema hakata. Linnateater oli tavapäraselt soe ja sõbralik. Üritavad sind pagana oskuslikult tagasi meelitada oma mõnusa õhkkonnaga. Ja muidugi meelitavadki. Improvisatsiooninäidend ei saanud ehk alguses päris hästi käima, aga mida lõpupoole, seda toredam tundus. Teatri noored staarid Ermel, Pang, Tamm ja Aadli esinevad jälle tuntud headuses. Ja mitte sugugi ainult nemad. Tore on ka see, et Iiri tükki on kaasatud üks pärisiirlane - Dave Murphy mehel nimeks. Seal ta Jaak Johansoni kõrval lavanurgas istub, mängib pilli ja laulab. Lõpupoole aga hakkab lausa eesti keeles rääkima! See oli küll üllatus.
Pisut õudsad olid minu jaoks kaks pikka stseeni, mis mängiti täielikus kottpimeduses. No hea küll, laes paar pisikest punakest tulukest paistis, aga see ka kõik. Mina tunnen end sellises mustavas pimeduses väga ebamugavalt. Ei suutnud enam dialoogi jälgida, ümbrus tundus ahistav, tekkis soov püsti tõusta ja jooksu pista. Aga õnneks oli, kelle käest kinni haarata. Ja see aitas hirmu ära ajada.
Neid Linnateatriõhtuid tahaks ikka veel. Ja veel.